ajalooline keeleteadus. Tegeleti endiselt keelte võrdlemisega nii sõna kui ka grammitika tasandil. Wilhelm von Humboldt (1767-1835) rõhutas keele funktsionaalset olemust ning seotust kultuuriga. Teda peetakse keeletüpoloogilise lähenemise rajajaks. Keele tüpoloogiline liigitus: isoleeriv; aglutineeriv; flekteeriv; polüsünteetiline. Ta tegeles paljude eri keelte struktuuride uurimisega ja tegi selle põhjal üldistavaid järeldusi. Võrdlev-ajalooline keeleteadus (komparativistika) tekkis 18.sajandi lõpul. 19.sajand oli võrdlev-ajaloolise ja laiemalt ajaloolise võidukäigu sajand. Seda peetakse tänapäeva keeleteaduse aluseks. Taanlane Rasmus Rask (1787-1832) oli üks indoeuroopa keelte uurimise rajaja. Franz Bopp avaldas 1816, et keeltes on sarnasusi sanskrit (Indias), kreeka, ladina, pärsia ja germaani keelte verbide muutmine on sarnane ning, et sellel on sama päritolu. Jacob Grimmi peamised tööd on germaani keelte häälikuloo alalt
1) jooksev b. fikseerib kõiki ilmuvaid tekste, 2) retrospektiivne b. tegeleb teatud ajavahemikul ilmunud tekstidega, 3) täielikud ja valitud b.-d, 4) personaalia (autorib.), 5) teadusharude ja muud b.-d · Historiograafia. Teadusharu ajalugu · Tekstoloogia (tekstiloomelugu) ja paleograafia (käsikirjade uurimine) · Heuristika. Arhiiviotsingu meetodid. Uurimisprobleemi lahendamine otsingu tegemise viisid ja meetodid · Võrdlev kirjandusteadus ehk komparativistika. 3 4. Kirjanduse sotsioloogia a) retseptsiooni uurimine. Kirjanduse ja kunsti vastuvõtmise uurimine. Teoreetilise aluse andis retseptiivne esteetika. 1970.aa Konstanzi ülikool: H.R Jauss ja W. Iser väitsid, et tekst on autori ja lugeja ootusehorisontide kohtumispaik. Ootushorisont on autori või lugeja kultuurikompetents, mis määrab ära autori ja lugeja vahekorra. Tekst
annaabi.ee 
