aastate Venemaal. ,,Kaheteistkümne tooli" tegevus saab alguse sellest, kui perekonnaseisuametnik Ippoliti ämm teatab surres, et peitis oma briljandid ühe sisse kaheteistkümnest toolist, mis oli perekonna kui endiste aadlike käest Nõukogude võimu tulles rekvireeritud ja mida ainult orderite alusel väljastati. Ippolit muutis oma välimust ja asus briljandijahile, lihtsameelsena rääkis ta olukorrast õnnekütt Ostap Benderile, kes end talle kompanjoniks pressis ja Ippoliti oma käpa alla pani. Kuna ämm pihtis enne surma papp isa Fjodorile samuti, kuidas olukord on, ei oodanud seegi ja hakkas kalliskive taga ajama, tehes lõpuks puupaljaks oma naise, kes pidi kõik vähegi väärtusliku rahaks tegema ja talle saatma. Ippolit koos Ostapiga kohtasid isa Fjodorit oma teekonnal mitmel korral ja sõbralikuks nende suhted ei jäänud. Teoses on kirjeldatud kõikvõimalikke koomilisi olukordi, mis kalliskive taga ajades tekkisid ning Ostapi
Autoritaarne isiksus 1943 aastal andis keegi anonüümselt ühele California ülikooli psühhiaatrile 500 dollarit juudivastasuse uurimiseks. Nevitt Sanford palkas Daniel Levimani ja Else Frenkel Bnenswiki, Max Horkheimeri hakkas selle vastu huvi tundma ja hankis 40 000 dollarit kolme aasta peale. Kolm autorit neljast olid juudid see muidugi mõjutas uurimust. Freudism tuli sisse Adornoga, kuna uurijate sõnul oli too üks vingemaid võimalusi veel üheks kompanjoniks, kuna ta tegutses nn kõrgemal tasandil. Nad küsisid (endalt), kas juudivastased indiviidid on ka teiste (marginaalsemate) gruppide vastased. Nad uurisid seda tüüpilisel viiepallisel Likerti skaalal (nõustun väga, nõustun, ükskõikne...) küsides: 1. Juudi ärimeestega on alati see häda, et nad hoiavad kokku ja ei lase teisi üldse löögile. 2. Halvim oht tõelisele ameerikalikkusele on viimase 50 aasta jooksul tulnud välisideedest ja agitaatoritelt. 3.
annaabi.ee 
