paljudel juhtudel tegemist printsiip-normidega. Kommunitarism on üks sotsiaalsetest teooriatest, mis taaselustus USA-s paar aastakümmet tagasi vastukaaluks seal valitsenud individualismile (kapitalism). Kommunitarism asetab rõhu kokkukuuluvusele, teatud ühtsusele Kommunitarismi eelis on ka selles, et see käsitleb poliitilise tahte kujunemist eetilise diskursusena, mille käigus leitakse inimeste ja nende elu vormide jaoks parimad lahendused. Mis on siis iseloomulik kommunitarismile kui süsteemsele arusaamale (tunnetusele) ühiskonnast? Esmalt tuleks leida vastus küsimusele, mis on see, mis inimesi või nende ühendusi ühendab. Vastused on erinevad, sõltuvalt sellest, mida me kokkulangevate asjade, identiteetide, ühiste huvide all mõistame. Globaliseerumise kontekstis räägitakse mlm solidaarsusest. Mõistetakse nii, et ühtsuse vastand on erinevused. Panus seega teatud ühtusele ühiskonnas. Ühiskond kui teatud ühtne liikmeskond
ülekaalu realiseerib. Universaalse kommunitarismi jaoks nii lähihorisont (nt hoolitsus oma lähedaste eest) kui kaughorisont (nt Euroopa solidaarsus) pigem aimatavad. Kirjeldatud horisondid võivad formeeruda ümber hoopis etnotsentrismiks, sallimatuseks mitteomade suhtes. Esitatud universaalse kommunitarismi seisukohad räägivad lausa ühise maailmariigi kasuks ning on vastukaaluks konservatiivsele kommunitarismile, mis, panustades lähihorisondile, eirab tõsiasja, et riik ja tema loodud kord on midagi suuremat kui perekond ja klann. Kuid samas on täheldatav tendents, kus tuleks hoiduda kõigest sellest, mis võimaldab eristada indiviide gruppidest, tähtsustades üle kaughorisonti. Tähelepanu alt jääb välja see, et just riik on tähtis vahendaja lähi- ja kaughorisondi vahel, hõlmates nii elukeskkonna kui ka poliitilised otsustajad 3
annaabi.ee 
