tegelikkuse vahelist seost, eirates paljusid erinevaid kontekstualiseeringuid, mis on teadmiste poolest intensiivses ühiskonnas võimalikud. Seega eeldab kirjakeel tähenduse omistamise ja omandamise spetsiifilise viisi valdamist. Kuna kirjakeel on tehislik kommunikatsioonivorm, siis kognitiivne sotsialiseerumine peab meid tänapäeval varustama intellektuaalsete tööriistadega, mis võimaldavad meil omandada ja omistada tähendusi, lähtudes sellest tehislikust kommunikatsioonivormist. Tegevussüsteem, mille ülim eesmärk on õppimine, põhineb oma toimingutes ning nägemuses õppimisest ja tedmistest suuresti tekstil kui kommunikatiivsel ressursil. Just kool vastutab olulisel määral kognitiivse sotsialiseerumise eest, mis peaks inimesi ette valmistama tegutsemiseks tekstipõhistes tegelikkustes ning andma neile oskuse omistada ja omandada tähendusi kirjakeele tingimustel. 9. Õppimise institutsionaliseerumine ja suhe sõnumisse
mõeldakse kirjalikku, neutraalset kommunikatsiooni. Stiilitasanditena võib eristada nt ülevat-poeetilist, neutraalset, argikeelset, madalkeelset, vulgaarset. Funktsionaalstiilide markeeringud puudutavad keelekasutuse põhisfääre: ajakirjanduskeel, ametliku asjaajamise keel (bürokraatiakeel), ilukirjanduskeel, argikeel. Sotsiolektilised markeeringud kuuluvad laia tähendusdefinitsiooni kohaselt samuti tähenduse alla. Nii tuleb lekseemi kasutamisel arvestada kommunikatsioonivormist sõltuvate piirangutega (kirjalik vs suuline); murdemarkeeringutest lähtuvate piirangutega; suhtlejate vanusest tingitud piirangutega (noortekeel); suhtlejate ametipositsioonist sõltuvate piirangutega; huvialadest sõltuvate piirangutega jne. G. Leechilt pärineb pragmaatikakeskne sõnatähendusmudel (1981), mis lähtub kommunikatsiooniprotsessist kui tervikust. Ta eristab seitset tähenduskomponenti: Mõisteline tähendus (nt naine sisaldab mõistelisi
annaabi.ee 
