Me õpime mõtlema mudelite kohaselt, kus väljendeid kõrvutatakse ja analüüsitakse vastavalt spetsiifilistele reeglitele. Tuntud näide niisugusest suhtumisest tähendusse on süllogismid. Süllogism koosneb kahest eeldusest ja väitest ning esindab erilist viisi luua keele kaudu tähendust. See väljenab argumenteerimisviisi ja on intellektuaalseks tööriistaks, mida arendatakse lähtuvalt teatud suhtlusvormist. Suhtumise keelelisse sõnumisse põhineb kirjakeele tüüpilistel kommunikatiivsetel mudelitel. Lugemis- ja kirjaoskuse omandamine viib inimesed uue arutlus ja mõtteviisi omandamiseni. Tuleb õppida looma tähendusi aktuaalses tekstilises praktikas, tuleb õppida eristama mida eeldatakse ja mida väidetakse. (Olson, 1994). Pedagoogiliste probleemide uurimisel lähtutakse lihtsustatud metafooridest, mis kujutavad keele ja tegelikkuse vahelist seost, eirates paljusid erinevaid kontekstualiseeringuid, mis on teadmiste poolest intensiivses ühiskonnas võimalikud
paradigmaatilisteks seosteks, mis on vastastikku seotud. Süntagmaatiliste seoste abil on lausungi elemendid üksteisega seotud. Igal lekseemil on teatud morfosüntaktilised ja semantilised omadused, mis määravad selle kasutamise lausungis. Üksuse teksti kaasamine tähendab selle süntagmaatiliste omaduste realiseerimist. Süntagmaatiliste seoste puhul on lisaks grammatilistele ja semantilistele tingimustele oluline roll ka kommunikatiivsetel tingimustel. Leksika paradigmaatiline jagunemine peegeldab seoseid, mis eksisteerivad objektide ja nähtuste vahel tegelikkuses (tegelikud sisuseosed). Nt kui võtta kokku sõnad laud, tool, kapp, mööbel või punane, kollane, roheline, siis näeme nende sõnarühmade semantilist seost: mööbliesemete või värvide nimetusi. Paradigmaatiliselt seotud üksused on omavahel suunalistes sarnasusseostes. Paradigmaatilised seosed on hierarhilised (kõrgema tasandi üksus hõlmab alama tasandi
annaabi.ee 
