Breviarium extravagantium (1190). Autor jagas üksikud dekretaalid üksikuteks fragmentideks ja süstematiseeris seejärel fragmendid. Taoline süstematiseerimistehnika muutus tavaliseks ka edaspidi. 3.4. Dekretalistid Kanooniline õigus oli arenev süsteem pidevalt teiseneva allikalise baasiga, mistõttu kujunevad ka uued kogumikud. Paavstide Innocentius III (1210) ja Honorius III (1226) dekretaalide ametlikud kogumikud muutusid peagi kanonistide uue koolkonna dekretalistide põhiliseks kommenteerimisobjektiks. Kanoonilise õiguse mitmes valdkonnas oli olulise tähendusega Lateraani IV kirikukogu (1215). Koolkond jaotatakse omakorda vanemateks ja nooremateks dekretalistideks. Silmapaistvamateks esindajateks olid Sinibaldus Fliscus, hilisem paavst Innocentius IV, kardinal Henricus de Segusio (Hostiensis), Johannes Andreae. Kasvav õigusallikate ja kommentaaride mass tingis vajaduse uue kodifikatsiooni järele, mille
teaduslik koolkond – dekretistid , mida võib võrreldaglossaatorite koolkonnaga. Kanooniline õigus sai lõplikult ülikoolis õppedistsipliiniks, haritud jurist kandis tiitlit“ mõlema õiguse doktor” Kanooniline õigus oli arenev süsteem pidevalt teiseneva allikalise baasiga, mistõttu kujunevad ka uuedkogumikud. Paavstide Innocentius III (1210) ja Honorius III (1226) dekretaalide ametlikud kogumikudmuutusid peagi kanonistide uue koolkonna dekretalistide põhiliseks kommenteerimisobjektiks . 21. Kristliku kiriku ja ilmaliku riigi suhete ajalooline areng. Erinevad teooriad. Kristlik kirik kui riigikirik 3.saj. tagakiusamised ei murdnud ristiusku ning keiser Constantinus leidis võimaluse ja jõu viia Rooma riikkoostööle kirikuga. 313.a. ilmus Milaano tolerantsusedikt, mis tunnistas ristiusu lubatuks kogu riigis. Veel enam,kuna riik vajas ideoloogilise toena vaid ühtset kristlikku kirikut, siis hakkas riik hoolitsema kiriku ühtsuse eest
annaabi.ee 
