1942-44 sõitis Paul Pinna koos dässorkestri ja draamatrupiga mööda Nõukogude Liitu, esinedes evakueeritutele ja Eesti laskurkorpuse sõjameestele. Pärast ligi kolm aastat kestnud äraolekut Eestist sai ta tagasi koju, kus olid kõik tema pereliikmed elus ja terved. Sügisest 1944 kuni surmani jätkas Paul näitlejatööd "Estonias". Paul Pinna suri 1949. aastal Tallinnas. Mälestusi Paul Pinnast Kalju Komissarovile meenub seik Paul Pinna elust. "Kui Pinna mõne äri akna alla seisma jäi ja peremees seda nägi, siis palus too jumalat, et Pinna mööda lä- 6 heks, sest muidu tuli talle anda kasukas, kaabu või midagi muud. Vastasel juhul pilas Pinna ta õhtul varietees või kabarees üle linna ära," naerab Komissarov (http://vana.www.sakala.ajaleht.ee/index.html? op=lugu&rubriik=83&id=6800&number=378)
”, kus sündisid Linda Rummo ja Aarne Üksküla tipprollid Martha ja George; 1980. aastal esietendus tema käe all Draamateatris Lev Tolstoi „Elav laip”, peaosas – endas eeskätt traagilist süüd kandva – Protassovina Mikk Mikiver. 1970. aastaid – ja eesti teatrit pikemaski perioodis – iseloomustab asjaolu, et mitmed tugevad lavastajad on olnud samal ajal väga head ja mitmekülgsed näitlejad; Mikiveri kõrval osutagem veel näiteks Hermakülale, Komissarovile, Trassile, Viidingule. Nii 1970. aastate kriitika kui ka publik hindasid kõrgelt kaasaja näitlejate isiksuslikkust ja näitlejameisterlikkust; väidetavalt tõusid toona isegi noorte vaatajate iidoliteks sageli just vanema põlvkonna näitlejad – Lisl Lindau, Ants Eskola, Jüri Järvet, Velda Otsus jt. (Neimar 2007: 148). 1970. aastate teise poolde jäid „Vanemuises” Jaan Toominga nn. totaalse teatri sugestiivsed, kosmilist
annaabi.ee 
