püüti saavutada teatrikeele abil. sageli pöörduti teatris folkloorse ainese poole, mis pidi sisaldama müüdilisust. Visuaalse kujundlikkuse suurem osakaal lavastusetervikus. Kujundile omastati mitmeid tähendusi korraga. Valdavaks sai tendents näidata lava teatrina, mitte püüda jäljendada ,,reaalseid" tegevuspaiku. Lisaks Vanemuises toimunule haakusid teatriuuendusega kaasa ka Kaarin Raidi, Kalju Komissaarovi lavastused. 8. Teatrimurrang 1960/70ndail kui "hüpe modernismi"? Põhjendage, tooge näiteid lavastustest. Olmerealism oli noorema põlvkonna jaoks oma elu ära elanud. Vajati mingit uut väljenduslaadi. Hermaküla ja Toominga (Vanemuime) eestvedamisel hakati looma uut teatrikeelt. Kogu teatri senituntud olemine muudeti. Oluliseks sai lavastaja, kunstniku ja näitleja töö, improvisatsioon, mitte tekstist lähtumine. Tekst oli abiks improvisatsioonile.
Suuremat osalust oodati ka publikult, kelle spontaansemat kaasaelamist püüti saavutada teatrikeele abil. sageli pöörduti teatris folkloorse ainese poole, mis pidi sisaldama müüdilisust. Visuaalse kujundlikkuse suurem osakaal lavastusetervikus. Kujundile omastati mitmeid tähendusi korraga. Valdavaks sai tendents näidata lava teatrina, mitte püüda jäljendada ,,reaalseid" tegevuspaiku. Lisaks Vanemuises toimunule haakusid teatriuuendusega kaasa ka Kaarin Raidi ja Kalju Komissaarovi lavastused. 1969 murranguaasta; 3 lavastust teostamas: I ,,Suitsu-õhtu" II ,,Tuhkatriinumäng" Rummo III ,,Laseb käele suud anda" Tooming I - ,,Ühte laulu tahaks laulda..." Kirjanduslike kolmapäevade raames Tallinnas, Kirjanike Majas. Hermaküla, Tooming, Trass, Tepandi, Ulfsak, Kilvet Esitati ka korduvalt, rühmatöö teatriprojekt ikkagi. 3. aasta üliõpilased, lavakunstikateedri 4. lend. Poliitiline tähendus, ajastu teema. ,,karje vabaduse ja uue maailma suunas".
annaabi.ee 
