VANA-KREEKA TEATER Esimesed teatrietendused toimusid Dionysose (veini ja viljakuse jumal. Kreeklased uskusid, et Dionysos innustas suuri näitekirjanikke ja oli kinkinud inimestele veini) auks peetud pidustuste raames, mida kutsuti dionüüsiateks. Dionysose kultus oli rahvaenamusele, polnud suletud. Kultus pärineb Väike- Aasiast. See kultus lubab paradiisi nüüd ja kohe! Heideti kõrvale mõistuse kammitsad - oldi alkoholi mõju all. Dionysos on kaose jumal. Dionüüsiate ajal heideti normatiivid kõrvale, aga see oli siiski rangelt piiritletud. Peeti loomulikuks, et dionüüsiatel osalevad kõik Ateena kodanikud. Näidendid kanti ette selleks spetsiaalselt ehitatud teatrites, mis mahutasid kuni 15 000 pealtvaatajat. Toonastest näidendeist on tervikuna säilinud vähesed, kuid neid, mida teatakse, mängitakse ka tänapäeval. Tõsise sisuga näidendite ainestik pärines kangelasmüütidest ning neid nimetati tragöödiat...
selle peast või viskab maha. Alles kolmandal korral jääb müts lõplikult noorikule pähe. Lääne-Eestis oli kombeks tanutada mõrsjat aidas või rehe all, veimekirstu juures, kusjuures pruut istus kirstu peal. Suurem hulk pulmarahvast istus tanutamise ajal söögilauas. Kohati tanutati mõrsjat kogu pulmarahva juuresolekul. Mõrsjale pandi tanu pähe pulmaliste keskel söögilaua taga. Ent selleski avaldus tendents kombetalitlust varjata: tanutaja varjas mütsi pähepanemisel oma kehaga noorikut, laotas mõrsjale üle suure räti või püüdis mütsi märkamatult pearäti alla torgata. Tanutamine oli üleminekuhetk neiupõlvest noorikupõlve ja seega uskumuste kohaselt (nagu kõik sellised kriitilised hetked - sünd, surm jne.) kergesti mõjutatav igasuguste ebapuhaste olevuste ja halbade jõudude poolt. Selline kartus tingiski kombe varjamist ja peitmist.
annaabi.ee 
