Kõik kes ei ole oma loomutäiust päris ära moonutanud, võivad õnneni jõuda mõnigase õppimise ja treeninguga. II RAAMAT: „Loomutäius“ Loomutäius on seotud kahe poolusega: Mõistuse täius (mõistlikkus, tarkus, taiplikkus). Mõistuse täius kasvab õpetamisega ning vajab kogemust ja aega Kombe täius (lahkemeelsus, tasakaalukus). Kombetäius kujuneb välja kombeharjumuste järgi „Loomutäiust saame piiritleda: üht osa sellest peame me mõistuslikkusega, teist kommetega seotuks. „Tarkus, taiplikkus ja mõistlikkus kuuluvad mõistusliku täiuse juurde, lahkemeelsus ja tasakaalukus aga kombetäiuse juurde. Rääkides kommetest ei räägi me, kui tark või taiplik keegi on, vaid et ta on leebe ja tasakaalukas.. „Tarka meest kiidetakse aga ka seadumuse eest, kiiduväärset osa seadumustest nimetamegi loomutäiuseks. Seadumused tekivad
liikuma, mis loomuomaselt liigub allapoole, kui sa tal ka tuhandeid kordi üles visates harjumust kujundaksid. Niisiis ei teki loomutäiused looduse mõjul ega ka vastupidi loodusele, vaid me saame neid vastavalt loomusele omandada ning kombeharjumuse abil lõpuni arendada. Intellekti voorused (dianoeetilised voorused) näitavad mõistusetäiust. Mõistusetäius tekib ja suureneb enamasti õpetamise tulemusena, seetõttu vajab ta kogemust ja aega. Kombetäius kujuneb aga välja kombeharjumuste alusel. Aristotelese teooria keskne mõte on, et inimesel on olemuslik loomus ja tema eksistentsil on olemuslik eesmärk või mõte (telos). Inimese ülesanne, tema elu mõte on nii mõistuse kui moraalsete vooruste harjutamisega teostada iseend, aktualiseerida oma potentsiaalid. Lausest see kell näitab täpset aega saab loogiliselt tuletada lause see on hea kell. Kui ükskõik millist subjekti käsitleda funktsionaalselt näiteks mille jaoks kellad on? mille jaoks inimene on
annaabi.ee 
