Riigi äärealad rikastusid Rooma arvel. Raharingluse häired mõjusid hukutavalt käsitööle ja kaubandusele. Lisaks soodustas käsitöö ja kaubanduse langust riigimaksude tohutu suurus. Põllumajandus oli langusteel juba vabariigi aegadest alates. Orjatöö tootlikkus oli madal, kuid nende ülalpidamine läks üha kallimaks. Paljud suurmaaomanikud tükeldasid oma maa väikesteks osadeks ja andsid need rendile vabadest kodanikest väikerentnikele ehk koloonidele. Ka muutsid orjapidajad oma orje koloonideks. Orja tööhuvi suurendamiseks anti neile maatükk, tööriistad, lubati ehitada onn ja soetada perekond. Selle eest pidi ori tasuma maksu rahas või osana saagist. Ülejäägi võis ori endale jätta. Koloonid muutusid latifundistide võlgnikeks ja ei suutnudki sellest välja rabelda. Nüüd ei võinud võlgnikust koloon enam lahkuda oma maatükilt, tegelikult oli ta maalapi külge kinnistatud. Orjuselt hakati üle
Koloonid esmalt vaba talupojad, kelle õiguslik seisund alates 3. sajandist muutus pidevalt halvemaks. Kuni 5.6. sajandini koloonid pigem vabad, mis siis, et seisund halvenes. Tehti vahet koloonide ja orjade vahel aga samas ka koloonide ja vabatalupoegade vahel. Koloonidel iseloomulik sunnismaisus. Koloonide osatähtsus Rooma põllumajapidamises oli arvestatav, massiline põlluharijate seas. Servus terrae maa ori. Alates 5. sajandi keskel on Ida-Rooma keisririigis sünonüümiks koloonidele adscripticii. Rahvaloenduses kinnitati adscripticii kindla talukoha juurde. Eestis glebae adscirptus sunnismaine talupoeg. 11. sajandil pärast Rooma Riigi langust kui õiguslik mõju vähenes ja avastati uuesti adscripticii termin ja Rooma õiguse prestiiz kasvas. Esimest korda koloonide sunnismaisus Justianuse ajal 332. aastal. Allikates on koloon päritav seisund, 364. Koloonid maksid makse esiteks oli aastas kindel maks ja teiseks aastas vastavalt toodangule (kümnis). Koloonidel
annaabi.ee 
