Esiteks oli riikidevahelised konfliktid igapäevaelu. See on iseenesest mõistetav, et kui probleemid ei saa lahendatud, järgneb sellele ka midagi suurt. Konfliktid baseerusid imperialismil. Kõik suurriigid soovisid oma majanduslikku, poliitilist ja sõjalist mõju maailmas suurendada. Näiteks suur vastasseis oli Inglismaa ja Saksamaa vahel. Saksamaa tahtis saada juhtpositsiooni kohta maailmas. Selleks soovis ta endale allutada veel koloniaalalasid Aafrikas. Enamik koloniaalriike oli aga juba vallutatud ning see tähendas seda, et tuleb ümberkorraldusi teha. Samuti võistles ta ka Inglismaaga majanduse arengus. Saksamaal oli vastasseis ka Prantsusmaaga, kuna viimane tahtis saada tagasi Elsassi ja Lotringut. Samuti oli ka vastasseis Venemaa ja Austria-Ungari vahel, sest neil oli konkurents mõjupiirkondade pärast Balkani poolsaarel Kindlasti võib kindlalt öelda, et üheks põhjuseks oli ka liidusuhete süsteem, mis tekitas pingeid ja konkurentsi vastasleeride vahel
mitmeid väiksemaid kolooniaid. 2) Vene impeerium – territoorium 21,8 miljonit ruutkilomeetrit. 19. sajandil oli vallutanud täiendavalt Soome, Bessaraabia, Poola, Kaukaasia ja Kesk-Aasia, kuid müünud Ameerika Ühendriikidele Alaska. 3) Prantsusmaa – territoorium 13 miljonit ruutkilomeetrit. Prantsusmaale kuulus enamus Lääne-Aafrikast ja osa Kesk-Aafrikast, ligi pool Indo-Hiinast ja väiksemaid kolooniaid. Teised koloniaalriigid • Oli ka teisi koloniaalriike, kelle valdused olid pisemad, nagu • Portugal (Angola ,Mosambiik, Macao, Ida-Timor jt.), • Saksamaa (Ida- ja Lääne Aaflikas ning Okeaanias), • Holland (Indoneesia ja mõned Lääne-India saared), • Belgia (Kongo), • Itaalia (Somaalia, Eritrea, Liibüa), • Türgi ( Lähis-Ida araabia maad, valdused Balkanil), • Taani (Gröönimaa ja Fääri saared, üks Lääne-India saar), • Hispaania Lääne-Sahara, Ekvatoriaal-Guinea, Ceuta ja
annaabi.ee 
