Teated puuduvad kuni 11. sajandini. Kuulus vaip 11. saj lõpust näitab, et kasutusel oli 3 tüüpi. Peamiselt mandlikujulised. Mitu kinnituskohta x-nahkrihmad ülemises otsas kinnitamaks õlakaitseks, = randmekinnitus. Kui käsi neist kinnitustest läbi panna oli võimalik ka vasaku käega hobust juhtida. Pikkuselt alumine ots ulatus üle põlve, kaitsmaks löökide eest mida jalgadesse üritati anda. 12. sajandil kilbi kuju pisut muutub: kolmnurksem ja pisut kooldus/kumeram. Kui arvesse võtta, et kilbid olid puidust ~2 cm paksused, pidi koolutamiseks kasutama õhukest plekki, tugevdamaks kilbi servi. 13. saj. uus muutus: kilbi ülemine osa muututub sirgeks. Kui pealt oli kumer, sai nägu varjata hoopide eest, kui aga raudrüü täienes ja kasutusel olid kiivrid 6 näokaitsega/maskiga oli kumer serv üleliigne. Muutuseks oli ka see, et ratasaväelase kilp muutus väiksemaks ja jalaväelasel suuremaks. Kokkuvõte
Välimus - Hallhülge karvastikus domineerivad hallikad toonid, mõnikord võib leiduda looma peal, kaelal, kõhul ja loibadel ka punakat tooni. Isased on tavaliselt tumedama põhivärvusega, millest eristuvad heledamad laigud. Emaste karvkate on heledamat tooni ning laigud nende seljal on rohkem ühte sulanud. Vanadel isasloomadel on kaelapiirkonnas 3–4 silmatorkavat kurdu. Hallhülgel on võrreldes viigerhülgega kolmnurksem pea kuju ja pikem koon. Hallhülge koon ei ole profiilis eristunud, vaid kulgeb sirgjooneliselt pealaest ninani. Isaste hallhüljeste koon lai ja ninamiku kohalt kumer, emastel on lamedam profiil ja saledam ninamik. Hallhüljeste tüvepikkus on 210–330 cm (isastel kuni 330 ja emastel kuni 250 cm). Isaste kehakaal 170–310 kg ja emastel 105–186 kg. Sigimine - Läänemerel on poegimisperiood veebruarist aprillini. Emane hallhüljes sünnitab korraga ühe, väga harva ka kaks poega
annaabi.ee 
