mitmesugused morfofonoloogilised variatsioonid (käsi käe kätt jne) ei esinda siiski puhast aglutinatiivsust. Fusiivsetes (flekteerivates) keeltes on rohkesti tüvesiseseid, tähendust mõjutavaid häälikuvariatsioone, nt germaani keelte tugevate verbide preteeritumis. Morfide segmentimine on sel juhul raske või isegi võimatu termin fusioon seda tähendabki. Samal grammatilisel tähendusel võib olla mitmeid avaldumisvorme Sellesse kolmikjaotusse on Põhja-Ameerika indiaani keelte uurijad hiljem lisanud veel polüsünteetiliste keelte tüübi, mille näideteks tuuakse tavaliselt eskimo ehk innuiidi keeled ning mitmed Põhja-Ameerika pärismaalaste keeled. Need on keeled, milles on väga palju seotud morfeeme (üle kümne ühes sõnas) ning nende tähendus sisaldab tavaliselt rohkemat kui tavaline muutelõpp või liide. Polüsünteetilises keeles ei ole sõna ja lause vahe järelikult sugugi selge.
peatükk ja õiguskantsleri tegevuse korraldamise seadus. Õigusteadlaste hulgas on tekitanud probleeme õiguskantsleri koha määratlemine riigivõimu struktuuris. H. Schneider on väitnud, et õiguskantsleri koht riigiorganite süsteemis ei ole selgelt määratletud, kuid teatud tunnuste alusel võib teda sisuliselt lugeda parlamendiasutuseks. Tuleb nõustuda H. Schneideri seisukohaga, et õiguskantslerit on raske paigutada riigivõimuorganite traditsioonilisse kolmikjaotusse. Kaasajal on paljudes riikides loodud organeid, keda nende ülesannete ja funktsioonide järgi ei ole võimalik liigitada ei seadusandliku, täitev- ega kohtuvõimu hulka. Tegemist on sõltumatu riigiorganiga, kes teostab kontrolli ka parlamendi tegevuse üle. Olulise osa õiguskantsleri pädevusest moodustab õigustloovate haldusaktide kontroll. Õiguskantslerile saadetakse kõigi täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse
peatükk ja õiguskantsleri tegevuse korraldamise seadus. Õigusteadlaste hulgas on tekitanud probleeme õiguskantsleri koha määratlemine riigivõimu struktuuris. H. Schneider on väitnud, et õiguskantsleri koht riigiorganite süsteemis ei ole selgelt määratletud, kuid teatud tunnuste alusel võib teda sisuliselt lugeda parlamendiasutuseks. Tuleb nõustuda H. Schneideri seisukohaga, et õiguskantslerit on raske paigutada riigivõimuorganite traditsioonilisse kolmikjaotusse. Kaasajal on paljudes riikides loodud organeid, keda nende ülesannete ja funktsioonide järgi ei ole võimalik liigitada ei seadusandliku, täitev- ega kohtuvõimu hulka. Tegemist on sõltumatu riigiorganiga, kes teostab kontrolli ka parlamendi tegevuse üle. Olulise osa õiguskantsleri pädevusest moodustab õigustloovate haldusaktide kontroll. Õiguskantslerile saadetakse kõigi täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse
annaabi.ee 
