kõrgtasemelistena. Eriti A. Kotli, kel endal suur pere taga, omas head korteritunnestust, oskas ette kujutada elu loomulikku elamist ja selleks vajalikku otstarbekat ruumide ning mööbli paigutust. Edaspidi töötabki ta välja ligi kümne aasta jooksul philiselt Eestiskasutatavad kohalikud elamu tüüpprojektid. Esimesena koostas 1949-1950 A. Kotli üleliiduliste tüüpsektsioonide alusel kolme- neljakorruseliste elamu tüüpsektsioonid ühes nurgalahendusetga. Kahe-kolmetoalised mugavustega korterid on loogilise ning otstarbeka ruumiasetusega. Ajastule iseloomulikult jätavad majad raskepärase mulje, sest krohvrustikaga rõhutatakse esimest korrust, aknad on väikesed ja toekal karniisil lasub madalapoolne kelpkatus. Tollal tihti esines ka väikesi õhuaknaid kohalikule ettekujutusele võõral viisil. Seda tüüpprojekti kasutati Tallinnas sõjas hävinud joonestuse asendamisel Koidu, Virmalise, Videviku tänavatel.
Enamasti on need monteeritavad puitkilpmajad või puitsõrestikmajad, harva ka püstplank- või püstprusskonstruktsioonis hooned. Ühed kõige omapärasemad on rahvakorterite ehk RaKo majad Tallinnas Pelgulinnas ja Vana-Lasnamäel. Need elamud ehitati esimesel Nõukogude aastal 19401941 ja nende ehitamist jätkati ka veel esimestel sõjajärgsetel aastatel. Väliselt lihtsates ja üsna ilmetutes elamutes olid tegelikult päris head korterid, enamik ühe- ja kahe-, ent mõned ka kolmetoalised. Elamus on Tallinnas traditsiooniliseks kujunenud kivitrepikoda, kuid see kaeti väljast laudisega üle, et eristada nõukogude arhitektuuri mingil moel eestiaegsetest kodanlikest elamutest. Siin püüti sisse tuua uuendusi, et näidata, kuidas Nõukogude võim hoolitseb töötava rahva korteriolude eest: Näiteks kavandati igasse korterisse duširuum. Ülesehituselt on tegemist Tallinna maja hoonetüübi jätkuga, kuid kivitrepikoda kaeti nüüd laudisega üle, et eristada neid elamuid,
annaabi.ee 
