rohkem lähisugulasi. Lisbeth elas ema vanas korteris Lundagatanil, kus valitses kaos esikus terve mägi ajalehekotte, köök mitu aastat koristamata ning tema riided vedelesid tavaliselt põrandal hunnikus. Lisbethi lapsepõlvest ning põhjustest, miks ta inimestest eraldunud ning kohati häiritud psüühikaga oli, räägitakse lähemalt Millenniumi-triloogia teises raamatus, kuid "Lohetätoveeringuga tüdrukust" saab lugeja teada, et kolmeteistaastaselt suunati Lisbeth Uppsala Püha Stefanuse laste psühhiaatriahaigla suletud osakonda, kuna teda peeti vaimselt ebastabiilseks ning vägivaldseks. Viieteistkümneaastaselt hakkas ta elama kasuperedes, mida ta vahetas nagu sokke, ning täisealiseks saades võitles Lisbethi eestkostja ning advokaat Palmgren talle vabaduse kätte, ajapikku saavutades Lisbethiga ka küllaltki soojad suhted või vähemalt nii soojad, kui Lisbethi puhul saavutada sai. Mikaelist saab esimene inimene,
Tänu põlve paranemisele ja treeningukordade kasvamisele paranesid ka tulemused: kõrgushüppes 1.70-lt 1.90-le, kaugushüppes 5.04-lt 5.97-le, kuulitukes tuli juurde kaks meetrit, kettaheites kümme meetrit. TV olümpiastartide sarjas võitis Valter mitmevõistluse, olles esimest korda vanemas vanuse- grupis. Sama aasta sügisel tegi ka kaasa VTK mitmevõistluse seerias, mille kaudu saadi piisavalt tugev jooksuettevalmistus. Tol hetkel paistis, et puudu võib jääda ainult jõust. Kolmeteistaastaselt, 1977. aasta novembrist Valter oli siis 179 sentimeetrit pikk ja kaalus 64 kilo hakkas ta tegema treeningutel sihikindlamat jõualast ettevalmistust ka tõstekangiga. Ja selle tulemusena lisanduski kõrgushüppes kümme senimeetrit. Kord nädalas käidi Abjas jooksmas ja teine kord palli mängimas. Jaanuaris lisandusid hüpped kangiga turjal. Põlvevigastuse perioodil tegi Valter kangiga ainult poolkükke, pinkiste all
annaabi.ee 
