Bismarck sai 1867 asutatud Põhja-Saksa Liidu kantsleriks. 1870 provotseeris ta Preisi-Prantsuse sõja. 18. jaanuaril 1871, kui loodi Saksa Keisririik, nimetati Bismarck riigikantsleriks. Riigipäeval tugines ta junkrute ja suurkodanluse blokile, 18721878 võitles Kulturkampfi raames Saksamaa lõuna- ja lääneosa opositsiooni vastu, paljastas Prantsusmaa revansitaotlusi ning püüdis Prantsusmaa ja Venemaa lähenemist vältida Kolmekeisriliidu (1873) ning Edasikindlustamislepingu (1887) abil. Ta juhtis Kolmikliidu moodustamist ning toetas Saksamaa 18841885 alanud koloniaalekspansiooni. Töölispoliitika nurjumine ja välispoliitikaalased lahkhelid keisriga põhjustasid 1890 Bismarcki errusaatmise. Saksamaa ühendamine Bismarcki üks peamine eesmärk oli Saksamaa ühendamine ja seda võimaldas tugeva armee loomine. Koos Austriaga purustati 1864. aastal Taani ja võideti tagasi Schleswig, Holstein, Lauenburg. 1866. aastal
Venemaa keiser. Tapeti terroristide poolt. Tema välispoliitikat juhtis Aleksandr Gortsakov (srn 1883), kaitseministriks oli Dmitri Miljutin (srn 1912). Pidas 1877-1878 Türgiga maha sõja (Balkanil slaavlaste huvide kaitsmine oli venelaste seas populaarne) ja sõlmis 1873 Bismarcki ning Austriaga nn Kolmekeisriliidu. Seejärel hakkas aga Venemaa lähenema Prantsusmaale. Ka tema ajal õitses kirjandus (Dostojevski, Tolstoi, Turgenev), aga kui keisrile alguses pandud suured 8 lootused reformide osas ei täitunud, siis toimus mõningane intelligentsi võõrandumine.
See tähendas, et kui ühele nendest riikidest tungitakse kallale, siis tegutsetakse kallaletungija vastu ühiselt. Kolmekeisriliitu oli algusest peale sissekirjutatud üks vastuolu Venemaa ja Austria olid Idaküsimuses konkurendid, nende huvid Balkanil põrkusid. Venemaa toetas Serbia territooriumi ja mõju suurenemist, aga see oli vastuvõtmatu Austriale, sest siis oleks Austrial raskem hõivata endaga liitmiseks Türgi alasid. Kolmekeisriliidu toimimatust ja püsimatust näitas VeneTürgi sõda (18771878). See sõda oli väga edukas Venemaale, lõppes Venemaale kasuliku San Stefano rahulepinguga. Selle lepinguga Venemaa mõju Balkanil kasvas. See oli vastuvõtmatu Austriale ning Austria saavutas selle, et asjasse sekkus ka Saksamaa. Bismarcki vahendusel saavutati olukord, et San Stefano rahuleping vaadati ümber Berliini kongressil Türgile soodsas suunas Venemaa mõju ikkagi vähenes. See kogu
annaabi.ee 
