võimsatest, õilsatele, õndsatel, õõnsatelt, ärksateks) · Mitm par i-tunnuseline ja d-lõpuline (ainsaid, ihnsaid, valvsaid, ärksaid) · i-mitmus üldkasutatav (armsaisse, hõlpsais sündsaist, tõrksaile, voolsail, õilsail, õõnsaiks) · Kärbes: kärbse: kärbest: kärbsesse: kärbsete: kärbseid: kärbestesse e kärbseisse · Kolmainsus: kolmainsa e kolmainu: kolmainsat e kolmainust: kolmainsasse e kolmainusse PÕHITÜÜP MÕTE · Mõtte, mõtet, mõttesse, mõtete, mõtteid, mõtetesse e mõtteisse · Ains nom e-ga lõppevad sõnad, millele gen ei lisanud silpi me (aade, ehe, hõige kate, komme, lähe, muie, nuukse, olme, paine, purre, pööre, riie, roie, saade, tõlge, uure, võie, õpe, üte) · Mõned nu-liitelised sõnad (ellujäänu, läinu, poonu, surmasaanu) · Sõna lõuna VORMISTIKUST
,,See, mis ajab inimese enesega sõtta, on kahtlus või äratundmine, et nad koosnevad kahest isikust, kes on omavahel vastasseisus. Konflikt võib tekkida sensuaalse ja spirituaalse inimese vahel; või teadliku mina ning varju vahel. Just seda peab silmas Faust, öeldes: ,,Kaks hinge, oh häda küll, on minu rinnus elamas". Neuroos on isiksuse lõhenemine." (JUNG 1977:341) Siit näeme probleemi, mille tõstatasin oma töö algusosas. Kui Jung paigutab Kolmainusse neljandaks osapooleks Lutsiferi, siis ei saa see ju luua täielikkust, mille sümboliks nelisus Jungi järgi olema peaks. Tekib hoopis jumalapilt, kus Kõigevägevam oleks jäävas neurootilises sisekonfliktis iseendaga. Jumal oleks seega teatud mõttes psüühiliselt haige. See muudaks ta aga deemonlikuks näiteks evangeeliumide mõttes, kus hullumeelsust peeti deemonite poolt põhjustatuks. Tekib kontseptuaalne segadus ning loogiline ebajärjekindlus selles osas, et millist
annaabi.ee 
