nimetatakse kaksikkihiks. Osa vastasioone aga kolloidlahuse korral paikneb eemal, on nõrgemini kolloidiga seotud ja see on nn diffuusne kiht. Laengu alusel jaotatakse kolloidid kolmeks: 1) happelised ehk atsidoidsed kolloidid. Need ongi meie muldades levivad kolloidid 2) aluselised e basoidsed kolloidid 3) neutraalsed e amfoteersed kolloidid. Nt raua ja alumiiniumi kolloidid, mis käituvad sõltuvalt keskkonnast kor aluse, kord happena. Kolloid võib olla kolloidlahusena (sool). Kui see lahus kaob - külmub, kuivab, vananeb, siis läheb see kolloidlahus üle sültjaks massiks geeliks. Seda protsessi kus sool läheb üle geeliks nimetatakse kolloidlahuse kalgendumiseks e koagulatsiooniks. See protsess võib olla pöörduv aga ka pöördumatu. Üheks tähtsaimaks teguriks on kahe-kolmevalentsed katioonid (Ca, Mg, Fe jne). Mulla mineraalosakesed klebitakse geeliga kokku struktuuri agregaadiks tänu koagulatsioonile.
Vesi Piimas on umbes 87% vett, milles on lahustunud piima erinevad koostisosad. Vesi on universaalne lahusti, mis lõhub lahustuva aine molekulide vahelised keemilised sidemed ning tekkivaid ioone hakkab ümbritsema hüdraatkiht. Vesi on ise nõrk elektrolüüt, ent siiski on ta seotud happe ja aluse vahelise tasakaaluga. (ETTS, 2012, lk 13-21) Vesi esineb piimas vaba ja seotud veena, sealjuures enamik on vaba vesi. Vabas vees on lahustunud laktoos, mineraalsoolad ja happed ning kolloidlahusena valgud. Seotud vett on piimas 3–3,5%. Seotud vesi ei külmu ülalpool –40 °C. (Ibid) Valgud Lehmapiima valgusisaldus on keskmiselt 3,5%, kuid see sõltub suurel määral lehmade tõust. Piimavalk koosneb kaseiinist, albumiinist ja globuliinist, mis omakorda jagunevad fraktsioonideks. (Ibid). Kaseiin Kaseiin moodustab keskmiselt 80% piimavalgust, st selle sisaldus piimas on 4–5 korda suurem kui teiste valkude sisaldus. Ülejäänud on vadakuvalgud, mille osakaal moodustab
annaabi.ee 
