Et aga lisada paganate pühale kristlikku mõju, viis paavst Gregorius III (valitsemisaeg 731741) selle päeva üle sügisele. Väljarändajate (ilmselt iirlaste) poolt Ameerikas juurutatud, seal kommertsialiseerunud ja nüüd ringiga "tagasi toodud" tähtpäev. Põhitunnuseks on õõnes kõrvits, millele on külje peale sisse lõigatud nägu ja sisse pandud küünal kõrvitsalatern. Samuti kasutatakse võimalust kostümeeritult ringi liikuda. Lapsed "kollitavad" naabreid, seades neid valiku ette: "Komm või pomm (otsetõlkes: trikk või komm)?". Triki all mõeldakse mingit vempu. Kui naaber on külaliste tulekuks valmistunud, jagab ta näiteks komme. Kui aga keeldub, võib ta mingi vembu või trikiga arvestada. Pärast Halloween'i on naabritel tükk aega detektiivitööd, et teada saada, kes selle või tolle maski taga end varjas, kuna sageli vahetavad poisid ja tüdrukud rõivad ja esinevad siis vastavalt
hiiela. Vari Elujõud peitub ka varjus: võidab see või saab jõudu juurde, kes vastase oma varju alla saab. Seepärast tuleb hoiduda kuu või päikese poole vastasega heideldes. Varjates teist oma varjuga saadakse ta oma hingejõu võimusesse, vahel ka selleks, et kedagi hoopis kaitsta ja aidata. Usuti ka, et surnute hinged võivad võtta varjude kuju. Nemadki võisid heita elavatele varju, tavaliselt põhjustas see haigestumist ja häda elavale. Surnute hinged kollitavad, ilmutavad, kummitavad ebamäärase varjuna tavaliselt oma laiba ligidal. Usuti ka, et vaimud võtavad just nõrga vaimuga inimese kergemini oma mõju alla. Tugeva vaimuga inimesed aga ,nagu nõiad, suudavad neid tõrjuda ja koguni sõnakuulmisele alistada. Mitte ainult surnute hinged vaid ka elavate hinged näiteks nõidade omad võisid varjuna ringi liikuda, et head või halba korda saata, enamasti tehes teisi haigeks või eksitades teelt ära.
olendeid. Norra hiidtrollid olevat pigem üksildased ja muinasjutupärasemad kui Lõuna-Rootsis. Norra muinasjututrollid (nagu ka "Edda" lauludes) katkuvad puid üles, nende silmad on tinataldriku suurused, suu kui veetoober ning käed nii pikad ja jämedad kui palgid. Nad pidavat olema inimestest kümme korda pikemad ja käivad pimeduse varjus näiteks jõuluõlut näppamas[3]. Varasemas folklooris elavad inimvaenulikud trollid kindlustes ning kollitavad pimeduse saabudes piirkonnas elavaid inimesi. Päevavalguse käes troll plahvatab 12 või muutub kiviks. Hilisemates juttudes on trollid sageli inimesesuurused või väiksemad olendid, kääbuste või haldjate sarnased[4]. Sarnaselt päkapikkudele toimetavad, koovad ja ketravad ning pruulivad trollid lakkamatult ning tänu oma usinusele on ülimalt rikkad. Trollide tänapäevasele populaarsusele loodi alus 19. sajandi keskel,
annaabi.ee 
