Välisteooria järgi on olemas kaks asja: õigus iseenesest ja õiguse piir ehk piirang. Vastupidiselt siseteooriale on õiguse välisteooria kohaselt õigust võimalik ette kujutada ka ilma ühegi piiranguta. Säärasel juhul on tegemist piiramatu õigusega. Näiteks hõlmaks piiramatu väljendusvabadus (PS § 45) ka väljendid, mis teotavad kellegi au või head nime. Piiramatul õigusel on ainult ideaalne iseloom, sest tegelikkuses kollideerub iga õigus teiste õigustega, mis on samuti oma ideaalsel kujul piiramatud. Toodud näites on isiku väljendusvabaduse reaalseks piiriks mõtteline joon, mille ületamisel algab teise isiku au ja väärikuse teotamine. Isiku au ja väärikuse teotamise keeld on seega väljendusvabaduse reaalseks piiriks. Kui rakendada õiguse välisteooriat järjekindlalt, tuleb esimesel sammul teha kindlaks, kas tegevus, omadus või seisund (näiteks väljend „rongaema”) on ideaalse ehk piiramatu
Õiguse välisteooria lähtealus on hoopis erinev. Välisteooria järgi on olemas kaks asja: õigus iseenesest ja õiguse piir ehk piirang. Vastupidiselt siseteooriale on õiguse välisteooria kohaselt õigust võimalik ette kujutada ka ilma igasuguste piiranguteta. Säärasel juhul on tegemist piiramatu õigusega. Näiteks piiramatu sõnavabadus (§ 45) hõlmaks ka väljendid, mis teotavad kellegi au ja või head nime. Piiramatul õigusel on ainult ideaalne iseloom, sest tegelikkuses kollideerub iga õigus teiste õigustega, mis on samuti oma ideaalsel kujul piiramatud. Kõigepealt fikseeritakse põhiõigused ja seejärel antakse võimalus seda piirata. Õiguse välisteooria võimaldab kontrollida küllalt lihtsal viisil põhiõiguse sekkumisel Põhiseadus pärasust. Eesti kirjanduses ja kohtupraktikas käib juba sünonüümidena erinevad mõisted-riive, piirang, sekkumine, kitsendamine. Kõik nad tähendavad ühte ja sedasama. Sisuliselt nad tähendava Põhiseaduses antud
annaabi.ee 
