asualadelt ning see oli tingitud vägivaldsest õigeusustamisest. Maride sunniviisilise kristianiseerimise kõrgajaks oli 18. sajandi esimene pool, siiski säilitas suur osa marisid oma vana animistliku usundi. 19. sajandil hakkasid tekkima mari kirjakeeled ning sündis mari haritlaskond ja rahvuslik mõte. See on oluline samm oma kultuuri ja keele säilitamise poole. Loodi ka oma haridussüsteem ja ajakirjandus ning arendati edasi professionaalset kultuuri. Põllumajanduse kollektiviseerimisel oli venekeelse tööjõu sissevool hoopis madalam, kui teistes soome-ugri kultuurides. Samuti oli ka industrialiseerimine hoopis väiksema mõjuga ja vähem ulatuslik. Marimaa jäi eelkõige agraarseks piirkonnaks ning maaelanike seas domineeris põlisrahvas. Nõukogude liidu lagunemise taustal toimunud maride rahvuslik ärkamine oli teiste idapoolsete soomeugrilastega võrreldes tohutult kiire ja võimas. Nüüdseks on maridel Vene Föderatsiooni koosseisus oma vabariik. (ERM, 2002)
juttu. Kuid aastal 1946 ilmnes Moskva suund kolhooside tekkeks. Aastal 1947 võeti vastu otsus luua kolhoosid kõigis kolmes Balti liitvabariigis ja alustati kulakute väljaselgitamist. Kulakuteks peeti talupoegi, kes olid kasutanud palgatööjõudu ja/või omasid pöllutöömasinaid. Neile pandi kõrge maksud ja hiljem kõrgendati põllumajandussaaduste müümise norme. Oodati suurt osavõttu kollektiviseerimisel, aga midagi sellist ei juhtunud. Aastal 1948 hakkasid talupojad kolhoosidele vastu. Võimu surve tugevnes veelgi. Suurendati makse ja kulaklaste arve. Hakkas kulakluse kui klassi likvideerimine. Samuti leidis aset märtsiküüditamine, peale mida hakkasid talud massiliselt kolhoosidesse astuma. Paljud talupojad siirdusid aga linna suurte maksude või oma talu likvideerimise tõttu. Iga aasta pidi kolhoos andma ära enamuse põllumajandusesaagist. Nii jäi kolhoosnikele vähe järele
EK(b)P Keskkomitee töös”, mille poliitbüroo kinnitas. Nõukogude Eesti juhtkonda eesotsas Kaotammega süüdistati, nagu otsuses kirjas, vigades, selles, et nad võimaldasid kodanlikel natsionalistidel pääseda juhtivatele positsioonidele, käitusid valesti kollektiviseerimisel ja vee! mitmetes teistes pattudes, samuti selles, et nad näitasid üles nõrka enesekriitikat. Süüdistusi tuli käsitleda Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei keskkomitee 8. pleenumil, mis kutsuti kokku 1950. aasta märtsis. Juba 1949
metsavendade juhti ja viidi ta Moskvasse. 1954. aastal lasti ta maha. Üksikud partisanide grupid tegutsesid 1960. aastateni. 1949. aasta märtsiküüditamine ja kolhoseerimine- 1946. aastal kavandati viisaastaku plaan (1946-1950), mis pidi looma tingimused Leedu integreerimiseks Nõukogude Liidu süsteemi. Kesksel kohal oli põllumajanduse kollektiviseerimisel. 1945. aastal korraldati nõukogulikku maareformi - Maareform redutseeris kõik üle 30 ha suurused talud ja jagas uusmaasaajatele. Kogu maad natsionaliseeriti. 1947. aastal rajati esimene kolhoos ning alustati võitlust keskmike ja jõukate talupoegade vastu (kulakud ~ 15 000 talupoega). 1948. aastal võeti vastu otsus moodustada kolhoosid Leedus. Küüditamine: 1) 22.-23. mai 1948. aastal - Suurim
annaabi.ee 
