tu-lõppu esineb 47 nimes. See võib olla nimisõnast või verbist tuletatud. Pigem võib olla nii, et –tu lõpp väljendab mitte seda, mida kuskil vähe oli (lehetu = vähe lehti), vaid just palju. Nii on näiteks Pühatu asulanimena pühadusega seotud. 1) tu-denominaalsufiks (vrd nimetu) 2) tu-deverbaalsufiks (vrd tehtu) 3) Seostamised kummagi tüübiga on oletuslikud: Kohatu, Nehatu, Puiatu, Vaiatu, Põvvatu, Orjatu. stu-lõpp on kas kollektiivsufiks, olemas ka üldnimes, või vahelduvalt –ste lõpuga. See on küll iseloomulik soome keelele, aga esineb rohkem Kagu-Eestis. –stu ja –ste täiendavad teineteist. ste-lõpp on asulanimedes levinud rohkem Kagu-Eestis, ent ka Hiiumaal. Setumaal võib olla rööpvormina -stõ. Teinekord on –ste olnud hilisem lisand (Kuninguste). See võib vahelduda ka si-lõpuga. se-lõppu esineb palju. See on tekkinud –ne(n), -s lõpust (kui see kuulub tüvesse: Ilves, Räägib, Vares)
rahva lühenenud ra-ks. -ma (a) lõpp. Nende hulgas nimed maa lõpulised (nt Põltsamaa põllurikas maa). Algselt mäe. Raskem otsustada kumb õigem on, sest nimed vahelduvad. -va-lõpp. Mitmeti tõlgendatav. Sufiksilaadsed seletused verbaalsufiks, v-kesksõnast arenenud. Nimisõnast lähtuv liide nt Jõgeva (jõeline paik). Tu-lõpp. Nt nimetu kus nime pole. Seletada kui deverbaalsufiksit. Nt Taritu. Seostamised oletuslikud. -stu lõpp. Sukfisline alus kollektiivsufiks nagu üldkeeles on. stu ja ste variandid vahelduvad. -se lõpp. Võimalik, et lühenenud mõnedest järelkomponentidest. Algselt ne lõpuline või s- lõpuline substantiiv. Lühenenud ka aluse ja selja ning taguse. -si lõpp. Sama lähtega nagu se lõpp. Mitmusliku tüve üldistumine. S-lõpuline mitmusliku tüvega käiku läinud. Ebaregulaarselt vaheldunud. LINNATOPONÜÜMIKA Eestis kasutatud keeled läbi aegade. Nimed on edasi antud eri keeltes. Sageli tekib piiratud
annaabi.ee 
