Vangi- ja sunnitöölaagrisse saatmised olid sõjajärgses Eestis väga mastaapsed, olles koos küüditamistega teiseks massiliseks isikute represseerimise viisiks. Esmalt võeti ette uued süüdistused: kodumaa reetmine, sakslaste abistamine, teenistus Saksa vägede koosseisus või omavalitsusparaadis, põgenemiskatsed kodumaalt jne. Järgnevate aastate jooksul küüditati ka enamiku arreteeritute perekonnaliikmed. Kollektiivmajapidamine ehk lühendatult kolhoos oli Nõukogude Liidus peamine põllumajandusliku tootmise organisatsiooni vorm. Lihtsalt öeldes moodustas kolhoosi grupp inimesi, kes pidid harima põldu ühiselt koos, omama sealjuures ühiseid tootmisvahendeid ning saadud tulu jaotama võrdselt. Selline idee osutus NSV Liidus valitseva totalitaarse reziimi tingimustes aga farsiks. Talupojad sunniti oma maast ja tootmisvahenditest loobuma ning astuma kolhoosidesse. Alternatiivid puudusid ja tõrkujaid karistati
- migratsioon, mitu lainet seoses suurettevõtetega, esimene 40-tel/50-tel aastatel Venemaa lähisaladelt; 70-tel seoses olümpiaobjektide jms hakkas tulema juba Kaukaasia jpt päritolu rahvast. Immigrandid koondusid põhiliselt uuslinnaosadesse, saades eelisjärjekorras uued mugavustega korterid, samas põliselanikkonna jaoks korteripuudus. - sotsiaalsed probleemid, kuritegevuse kasv, alkoholism PÕLLUMAJANDUS 40-te-50-te vahetusel kollektiviseerimine Kolhoos- kollektiivmajapidamine (kooperatiivne omandivorm e liikmete ühisvara) Sovhoos- nõukogude majapidamine (riiklik omand) Sisulist vahet neil polnud, mõlemad pidid täitma suuri toodanguplaane, neile eraldati kasutamiseks nö fonde(kütus, ehitusmaterjalid, tehnika jne). Loomulikult maksti majanditele toodangu eest ja nad ise maksid samuti vajaminevate vahendite eest. Süsteem toimib ilma vabaturuta. (varustajate roll väga oluline
annaabi.ee 
