rakendamise teel. Stalin muutis korduvalt poliitilist kurssi. Nii tühistas ta Lenini algatatuduue majanduspoliitika (NEP, novaja ekonomitseskaja politika), mis lubas areneda kollektiivmajanduse kõrval ka eraettevõtetel, hiljem keelatieraettevõtlus Nõukogude Liidus sootuks. Kollektiviseerimise käigus muutis Stalin korduvalt oma avalikke seisukohti selle suhtes, kas või mil määral tohib või peab talupoegade kollektiivmajanditesse sundimisel kasutada vägivalda. Poliitilised repressioonid Talle olid iseloomulikud laiaulatuslikud näidiskohtuprotsessid, mida ta korraldas juba 1920. aastate lõpust. Avalikult olid protsessid suunatud kommunistliku partei ühtsuse tagamisele ja selle kildkondlike huvidega õõnestajate paljastamisele, tegelikult aga esitati neil kõrvuti nii tõepäraseid kui ka võltsitud tõendeid ja manipuleeriti pealtvaatajatega, et mõista hukka kõik, keda Stalin soovis. Kui algul oli
spekulandiks või kulakuks, võidi talust välja osta, konfiskeerida kogu tema varandus ja anda ta kohtu alla, lõppes enamasti sunnitöölaagrisse saatmisega, mõningal juhul ka maha laskmisega. Sellised abinõud andsid tulemusi. Mõne kuu jooksul kuni kevadeni 1928 suudeti kokku saada veel 4,2 milj tonni vilja. Riiklik plaan täideti ja ületati kuhjaga. Asi sellega ei piirdunud. Samal ajal kui viljavarumissalgad käisid ringi, tugevdati kampaaniat sundimaks talurahvast ühinema kollektiivmajanditesse. Neid oli propageeritud sõja ajal, nüüd hakati taas riikliku sunnimehhanismiga sundima ühinema. Viljavarumiskampaania käigus ei rünnatud mitte vaid talurahvast, vaid ka vastavate piirkondade juhtivtegelasi- kohalikud nõukogud, parteikomiteed, julgeolekustruktuurid, kohtuasutused, mille juhid võeti maha, halvemal juhul tagandati kogu parteikomitee jne, asendati täiesti uute tegelastega. Oli selge, et karistati
annaabi.ee 
