mõeldud inimeste jaoks. Nt keskajal loeti Õega seotud olevaks inimest, kes kuulus ühiskonna juurde läbi religiooni, tavade ja kommete. Orjandusühiskonnas, ori oli rääkiv tööriist, ei olnud Õe mõttes subjekt vaid objekt. Valgustusajastu lähtus suuresti targalt ja mõistuspäraselt käituvast inimtüübist. 19. saj Euroopas inimene, kes oli kaupmees, ettevõtja, juhib kasusaamise tung. Tänapäeva läänemaailma inimesekäsitlus lähtub aga inimesest kui mingi grupi liikmest – kollektiivinimesest. II.1.2 Tegu Ões Jur. teo mõiste sisustamisel lähtutakse sotsiaalsest elust. Jur. s mõttes on teoks sotsiaalselt oluliste tagajärgede tahtlik esilekutsumine. Õlik tegu võib seisneda ka tegevusetuses. Oluline on seega mitte niivõrd motoorika, kui just psühholoogiline moment – suhe oma käitumisse. Siit tuleneb, et jur. teo mõistega seonduvad tihedalt veel tahte, tahtluse ja kavatsuse mõisted. Ühe Õliku olulisema eriliigina tuleks vaadelda tööd. II.1.3 Ese Ões
siis tehti seda piiratult. Küsimus inimesest õiguses tähendab ka küsimust inimesepildist õiguses – kuidas siis “ainsat tõelist õiguse subjekti” õiguses mõistetakse. Ka see on läbi aegade olnud väga erinev (loomulikult ei saa unustada ka ruumimõõdet – ka tänapäeval erineb nt õhtumaa ja islamimaailma inimesepilt oluliselt, et mitte öelda diametraalselt). Tänapäeva läänemaailma inimesekäsitlus lähtub aga inimesest kui mingi grupi liikmest – kollektiivinimesest. Inimene on alati seotud mingi sootsiumiga ja tema individualism on piiratud. Lisada tuleb veel, et inimene on välja mõelnud omapärase fiktsiooni, mille kaudu praktilise vajaduse tõttu teostatakse õigussubjektsust. Jutt käib juriidilisest isikust. Juriidilise isiku fenomen seisneb selles, et selles saab ühendada paljude inimeste tahte ja seda autonoomselt teostada. Tänapäeval on antropotsentriline maailmapilt aga servast ka murenema hakanud.
annaabi.ee 
