ületada. Hilisemad autorid pidi leidma midagi muud, millest kirjutada. Jumal, kangelane või inimene muundub millekski a) omal süül, b) teiste vägivalla tõttu; Ovidius ise muutub eleegikust eepikuks. See on perpetuum carmen (katkematu lugu) eepilise ja eleegilise piirialal (justkui eleegiate kogum); fiktiivkronoloogiline järjestus maailma loomisest Caesari apoteoosini. Teoses ei ole keskset tegelast ,,kollektiiveepika". Erinevad hoiakud tegelaste suhtes: grandioosne (Phaeton), idülliline (Philemon ja Baucis), koomiline (Midas), dramaatiline (Niobe, Medea), kuid esiplaanil on siiski inimlik mõõde, ka jumalate puhul. Muundumised olid ühtlasi aitioloogiad taimede, loomade, tähtede ehk millegi või kellegi saamislood. ,,Metamorfoosid" ilmus pärast autori pagendamist Musta mere äärde, lõppviimistlust. Teose uurimisel on võetud eeskuju ka psühholoogilisest lähenemisest:
kokku sisuliste tervikute, narratiivide piiridega; protest ordo (korra) vastu fiktiivkronoloogiline järjestus maailma loomisest Caesari apoteoosini: prooemium (maailma loomine) 1.4526.420 lugude peategelaseks on jumal, 6.42111.193 lugude peategelaseks on kangelane, 11.194 15.744 lugude peategelaseks on ajalooline figuur epiloog (Caesari apoteoos) ruumiline dünaamika: Trooja/Kreeka > Rooma Ei ole keskset tegelast, ,,kollektiiveepika" Erinevad hoiakud tegelaste suhtes: grandioosne (Phaeton), idülliline (Philemon ja Baucis), koomiline (Midas), dramaatiline (Niobe, Medea) Esiplaanil on inimlik mõõde, ka jumalate puhul Muundumised ühtlasi aitioloogiad taimede, loomade, tähtede jne saamislood Ilmus pärast pagendamist Musta mere äärde, autori lõppviimistluseta 1) Emotsionaalne eepika: tegelase käitumine muutumises, muutusi tingiv