mitme kultuuri piirialadelt. Terviku ideoloogiale eelistatakse siin postkoloniaalset lähenemisviisi nopitakse rahvustervikust välja mingid erinevused ja osutatakse sellele, et eesti on erinevate rahvuste, mõjude, identiteetide ristumispunkt. Klassikalises rahvusdiskursuses on see kuidagi varju jäänud. Laiemas plaanis võib sellest Kivisildniku jutust välja lugeda ka selle, et see paralleelsus, mida siin nõutakse, tähendab ka koostööst teiste rahvastega tekkinud energiat, kollaboratsionismist tekkinud mängulisust, loovust, dialoogi, ideedevahetust. Etnofuturismile on üheks opositsiooniks ka etnosümbolism. Selle mõiste pakub välja Kajar Pruul Vikerkaares 1995/12. Selles artiklis ta konstrueerib nõukaaegse eesti kirjanduse pildi ja nimetab selle aja kirjanduse poeetikat mõistega etnosümbolism. Selline nõukaaegne luule peajoon toodab kogu aeg rahvuslikkust, küllalt tähelepandamatul moel. Kogu aeg kannab tekst lõppkokkuvõttes endas mingit rahvuslikku sõnumit
Söakas ja kompromissitu, kirjutatud autori noorusele kohase maksimalismiga. Lähemalt vaadeldakse kaht sõpra, tegevat maalikunstnikku Arvo Alast ja oma kohast ilma jäänud kunstimuuseumi direktorit Ever Reeki, kes pole kaks viimast aastat põhimõtteliselt enam midagi maalinud. Ka direktorikoha kaotas Ever ideoloogilistel põhjustel. Romaanis on palju vaidlusi kunsti ja poliitika vahekorrast, võimalikust kollaboratsionismist, uue rezhiimiga kohanemise otstarbekusest. Kas passiivne vastuhakk või aktiivne mässamine need on tolle aja valikud. Tähtis koht on romaanis antud kaunile Marenile, muusale, kelle jooni võib näha kordumas autori hilisemate raamatute naistegelastes. Ja üle kõige laotub mingit endisaegade salonglikku hõngu. Raamatu on kirjanduslikult toimetanud ja asjakohase eessõnaga varustanud Teet Kallas. 3 ELU Fr. R
annaabi.ee 
