sisalduvad ained. Oksekeskuse erutuse kutsuvad esile lõhnad (ebameeldivad, mis võivad olla põhjustatud nt roiskunud toidust või seotud hoopis ebameeldiva kogemusega), maitsed, mao liigne venitus, roiskunud toiduainete mõju maos, ebameeldivad nägemisstiimulid (visuaalsed stiimulid, mis seotud ebameeldiva sündmusega), rasedus (raseduse algul iiveldust ja oksendamist rohkem – esimestel kuudel, hiljem toimib kohandumine), ravimid ja toksiinid, valu, koljusisese rõhu tõus (koljutraumade tagajärjel või ülekuumenemise tõttu, samuti väga kõrges palavikus. Traumade korral tekib ajuturse ja kolju kitsub – iiveldus pärast traumat ohtlikuks signaaliks), vestibulaaraparaadi ärritus sisekõrvas (sisekõrvas 2 piirkonda, kus asub vestibulaaraparaat – need on poolringkanalid ja esik – nende ärritus võib tekkida kiikumisel või üles-alla liikumisel, merehaigus, kinetoosid. Oksendamisele eelneb iiveldus. Kiiritus. Kiiritushaiguste esimeseks tunnuseks on
protsess. Kroonilise iseloomu võib omandada äge haigus või võtab ta veniva kulu kohe (näiteks reumatism, tuberkuloos, kasvajad, kõrgvererõhutõbi, haavandtõbi). Haiguse kulgemise kaks vastandlikku ja äärmuslikku võimalust on tervenemine ja surm. Tervenemine ei tarvitse aga alati olla täielik, jäävad järelnähud ehk defektid. Näiteks kuulmise langus keskkõrva põletikul, südame klapirikked südame sisekesta või lihaskesta põletiku järgselt, peavalud koljutraumade või ajukestade põletiku järgselt jne. Eluprotsessid kulgevad ka haige inimese organismis, osa neist on aga suuremal või vähemal määral muutunud. Haige organism ei kohane väliskeskkonna muutuvate tingimustega samaväärselt tervega. Näiteks on tundlikkus temperatuuri muutustele suurem, nii füüsilise kui psüühilise koormuse taluvus väiksem, emotsionaalne labiilsus suurem.
annaabi.ee 
