restile, et siis pingil istudes sügavasse õiglaseunne vajuda. (Neil on haruldane anne minutiga uinuda et siis täpselt oma peatuses virguda.) Kui juhtud midagi kaotama, siis tõenäoliselt leiad oma kadunud asja hiljem leiubüroost. Ainus, mis (peale maavärinaohu - viimane Big One, mis Tokyo maatasa tegi oli küll aastal 1923, kuid väiksemaid tuleb ette pidevalt; ühel öösel ärkasin selle peale, et me 5-korruseline paneelmaja nagises ja vibreeris, ning köögis kolisesid nõud itc. Keegi ei oska ette kujutada, mis juhtuks tänapäevases pilvelõhkujalinnas, kui maaema end taas korralikult raputama suvatseks hakata) su turvalisust ehk häirida võib, on käperdajad. Mul endal seda küll kordagi kogeda ei õnnestunud kuid kuulsin mitut tüdrukut rääkimas ontliku välimusega keskealistest meestest, kelle käsi rahvarohkel tipptunnil metroos otsekui kogemata õrnalt üle su rinna vms. libiseb.
oleksid tema jalad köidetud selle teise omadega. Ka täna jooksis keegi teine ära, ikka jookseb keegi ära, keegi teine, ainult tema jääb, tema üksi. Nõnda sonis Indrek leiba lõigates, kui proua Malmberg sisse astus ja ütles: ,,Miks te täna nii hulluste leiba lõikate?" ,,Nuga on vist nüri," arvas Indrek. ,,Tehke nuga teravaks, muidu purustate rohkem kui lõikate." Ka taldrikud ja noad-kahvlid ei tahtnud täna Indrekul käes seista, aina kukkusid, aina kolisesid. ,,Mis teil täna ometi on? Olete unine või haige?" küsis proua Malmberg. ,,Öösi kõlistati palju," ütles Indrek. ,,Vaene poiss!" haletses proua. ,,Aga nõnda ei jää neist vaestest taldrikutest ja tassidest varsti enam midagi järele, kui te neid nii hirmus peksate. Näete isegi, taldrikutel kõigil tükid servast ära ja tassidel pole enam kõrvu olemaski." ,,Kõrvadeta ongi mõnusam," arvas Indrek, ,,mahuvad paremini üksteise sisse." ,,Aga mis nägu siis tassil on, kui pole kõrva
annaabi.ee 
