kõvasti kinni ja et ta kellegil jalus ei oleks visati ta pimedasse kolikambrisse, mis sepapaja kõrval asus. Peale komtuuri ja ta salga ära minekut hakkasid sepp koos oma abilistega jälle tööle, töötuhinas läks neil munk hoopiski meelest. Lõunaajal kui nad parajasti sepa pool lõunat sõid tuli Villule meelde vangistatud munk. Ta võttis laualt niipalju toitu ja jooki, et selleks oleks saanud kolm meest söönuks, ja läks vangi vaatama. Kui ta kolikambri ukse avas ja sisse astus kohkus ta nii ära, et laskis kausi ning kannu puruks kukkuda. Tema ees seisis munga kõrge kuju, tugevad sidemed olid lahti tulnud ja sepp haaras kohe munga käsivarrest kinni, et too põgenema ei pääseks. Nüüd päris Villu munga käest, et kuidas ta oma käed ja jalad oli lahti saanud, munk tahtis aga, et villu tal põgeneda laseks, kuid villu ei olnud sellega nõus. Villu hakkas munka kolikambri poole tagasi lükkama, kuid ta ei suutnud munka
» «Kes kurjategijat põgeneda laseb?» «Ma ei ole midagi kurja teinud.» «Oled vist kogemata mõne kurjategija nägu ja tema pähe lõksu läinud, vaene talleke,» pilkas sepp, kelle silmis, nagu enamasti kõikide ausate inimeste silmis, sidemed ikka ka süütunnistused olid. «Ma olen säherdusi tapalambaid ju ennegi näinud. Kohe näita, kuhu sa nöörid viskasid; minu sõlmi ei pea sa nii kergesti maha raputama.» Sepp hakkas vangi, kelle käsivarsi ta oma raudsete rusikatega pigistas, kolikambri poole tagasi 157 lükkama. Aga oma ärarääkimata imestuseks ei suutnud ta munka mitte sammugi paigast liigutada, ja peale selle sündis nüüd veel üks kentsa-kas lugu, mida sepp ilmaski võimalikuks ei oleks pidanud. Munk hakkas äkitselt sepa jämeda keha ümbert kinni ja surus teda nii kõvasti enese kaissu. et Villu köndid raksusid ja ta hing rindu kinni jäi. Sepa selg, mida veel keegi surelik ei olnud painutanud, vajus looga moodi sissepoole, ta nõrkes ära, tundis oma põlvi