Milliste luulezanride puhul olid roomlased võrreldes kreeklastega originaalsed? Üle võetud: ajaliselt vastupidises järjekorras (kõigepealt hellenistlik lüürika, viimasena arhailine lüürika ja laulud) Eleegia Kreekas kaebe- ja leinalaulud, Roomas ka armueleegia. Satiir täiesti Rooma zanr. 116. Iseloomusta ladina epigrammi ja selle peamise autori Martialise loomingut. Epigrammid: eleegilises distihhonis, nn Phalaikose 11-silbikutes või kolijambides. Hellenistliku epigrammi eeskujul. Tavaliselt 210 värsirida. Lühikesed, (ootamatu) puändiga. Martialise loomingust: keisri, sõprade, patroonide kiitmine. Silmapaistvad juhtumid, kunstiteosed, ühiskonna pahed. Ka filosoofilised mõtisklused. 117. Kes on neoteerikud, mis olid nende kirjanduslikud põhimõtted ja tähtsus Roomas? Uuendusmeelsed luuletajad, eeskujuks Aleksandria hellenistlikud poeedid. Nt Catullus
haritud ülemkiht. Teadmine, et sõltutakse kuulsast minevikust, viis mineviku järeleaimamisele, keelelisele klassitsismile ja nn. õpetatud luuletaja (poeta doctus) tekkele. Uut laadi kirjanduse vajadus pani aluse uutele kirjandusvormidele: uusatika komöödia (Philemon, Diphilos, Menandros [vt. 50]). V saj. tekkinud miimi zanri arendas Herondas. Miim oli realistlik rahvalik etendus, milles kujutati tüüpilisi argielu stseene. Herondas kirjutas kolijambides miime e. mimiambe. Hellenistliku luule tähtsaim osa on aleksandria luule, mis oli koondunud Ptolemaioste õukonda ja Museioni ümber. Viljelesid Kallimachos, Theokritos, Apollonios Rhodoselt ja Herondas. Valdasid müüte ja vanu keelendeid, eelistasid väikevorme (epigramm2, idüll3, eleegia4, epüllion5, miim), aga kirjutasid ka teaduslik-didaktilisi poeeme. Käsitlesid eraelu, armastust, loodust, muinsust, kasutasid osavalt detaile, ammutasid palju ainest alamkihtide elust
annaabi.ee 
