Nõukogude Liidus põhiliselt põllumajanduse või kalandusega tegelev majand. Ametliku versiooni järgi oli tegemist vabatahtlikkusel põhineva ühendusega, kus tootmisvahendid ja töö olid formaalselt ühiselt kolhoosnike omand ja ainult maa kuulus riigile. Sisuliselt määrati kolhoosi esimees ikka kõrgemalt poolt ja kõikvõimalike määruste abil juhti kolhoosi samuti ikka riiklikult kuid pisut vähem kui sovhoose ja see pisut suurem iseseisvus võimaldas hilisemal perioodil elada kolhoosnikul paremini kui sovhoosnikul. Kõrvuti kolhoosidega eksisteerisid Nõukogude Liidus ka sovhoosid, kus kasutati ametlikult riigile kuuluvaid tootmisvahendeid ja oli kindel palk ning töödistsipliin nagu töölistel. See tagas varasemal perioodil parema elu kui kolhoosnikul. Sovhoosniku aiamaa tohtis olla kuni 0,15 ha. Sisukord [peida] · 1 Kolhooside loomine
Maaperedes olid säilinud loomapidamine ja köögiviljakasvatus. Endistes talumajades elavatel peredel oli lubatud pidada 1 lehm, 1 siga, mõni lammas ja kodulinde. Majapidamisse ei jäetud isegi hobust, kuid see väike lapike maad, mis oli jäetud maapere kasutusse, vajas harimist ja hooldamist. Vilja hakati vähem kasvatama. Vähest maad kasutati kartuli ja juurvilja kasvatamiseks.Nii sai maarahva põhitoiduks kartul. Poest osta ei olnud võimalik eriti midagi, kuna raha oli kolhoosnikul väga vähe. Kartuli ja lehma najal elasid paljud pered selle erakordselt raske aja üle. Tol ajal oli kohustuslik normipäevade tegemine kolhoositöödel, kuid see oli väga koormav. Aasta lõpus anti normipäevade eest veidi vilja. Erinevalt tänapäevast tehti laupäeval tööd, ainult pühapäev oli puhkepäev. Kahtlemata oli tollel ajal elu väga raske, kuid vaatamata raskele elule suutsid eestlased siiski hoida oma traditsioone. Igapäevane toit ja jook maaperedes
annaabi.ee 
