(sõnnikuvedu, viljakoristustööd, rehepeks jm.), kollektiivselt, talgute korras. Eriti noorematele inimestele olid talgud väga oodatud ja meelepäraseks töövormiks, kus sageli naljatades tehti kõvasti ja rohkesti tööd. Nüüd saame aga pidevalt kollektiivselt töötada ja kahtlemata see soodustab vastastikust head läbisaamist. Kollektiivi jõud üksiku inimese moraali kujundajana on väga suur. Kollektiivi jõudu peavad arvestama ka need, kes juhivad kollektiivi. Mitmed kolhoosiesimehed on sattunud raskustesse seetõttu, et nad lootsid vaid oma initsiatiivile, püüdsid ise kõike korraldada, ei organiseerinud endile aktiivi. Sellisel juhul need esimehed rabelesid küll ennastsalgavalt ööd ja päevad läbi, kuid tulemused olid ikka kesised. Kuid kesisteks on jäänud tulemused ka nendel, kes kollektiivsust hakkasid "taotlema" viinapudeli vahendusel. Selliste kalduvustega töötaja teeb
Neid valitsesid ja juhtisid omakorda liiduvabariikide põllumajandusministeeriumid (varem rahvakomissariaadid) ning neid omakorda valitses ja juhtis NSV Liidu Põllumajandusministeerium (varem Põllumajanduse Rahvakomissariaat). Samaaegselt toimus kolhooside juhtimine ja valitsemine ka ainuvalitseva kommunistliku partei kaudu. Igas kolhoosis oli oma parteiorganisatsioon, mille eesotsas oli kohalik parteisekretär. Reeglina pidid kõik kolhoosiesimehed ja kolhoosi juhtkond kuuluma parteisse. Kohalik parteisekretär oli kolhoosiesimehe jaoks partei liinis ülemus. Parteisekretär vastutas kolhoosiesimehe tegude ja ettevõtmiste eest ning andis aru vastavates partei rajoonikomiteede põllumajandusosakondades, kes omakorda vastutasid liiduvabariikide partei keskkomiteede põllumajandusosakondade ees, keda omakorda juhtis ja valitses NLKP (varem ÜK(b)P) Keskkomitee põllumajandusosakond
Olen veendunud, et ka nüüd hakkab võitluses iseseisvuse eest otsustavat osa kandma taas elule ärkav eesti küla. Olen selle nimel töötanud seniajani ja loodan oma võimete kohaselt seda teha edaspidigi. Paistu kolhoos seadis oma koosolekul ENSV Ülemnõukogu saadikukandidaadiks üles Tarvastu kolhoosi esimehe Uno Antoni. Miks olid lõpuks siiski nõus kandideerima? Minu vastuseisu suutsid lõpuks murda majandusjuhid: kolhoosiesimehed ja sovhoosidirektorid ning ka ametikaaslased. Nad olid mures, et meie vabariigi kõrgeimas riigivõimuorganis jäävad Viljandimaa põllumeeste sõna ja kaalukauss liialt kergeks. Mind julgustasid ja toetasid Maaliit ning agrotööstuskoondise nõukogu. Praegu on majandijuhtide ja spetsialistide põlvkonna vahetus. Arvati, et olen piisavalt kaua olnud majandijuht, mul on põllumajanduses kogemusi, oskan suhelda rahvaga ja jääda tasakaalukaks ägedates, keerulistes olukordades
annaabi.ee 
