raamatuks saamisega läks kole kaua. Need on sellised loomislood, suhteliselt positiivsed muinasjutud. Natuke on nad nagu vastukaaluks "Põhjanaela paine" lugudele, mis ilmuvad nüüd ka varsti uues trükis. -- Oo, nende lugudega kasvasin ma üles. Ei teagi, kui eakohased need jutud lapsele olid, aga... -- Mõni on öelnud, et seal raamatus on kurjust, aga minu arvates ei ole. Kui muinasjutt räägib karust, kes paneb endale naisenaha ümber ja uhkeldab sellega, siis see tundub inimesele kolekole. Aga mille poolest on parem, kui naine paneb karu, naaritsa või mõne teise naha endale uhkeldamiseks ümber? Looduse ees on võrdsed nii putukas, karu kui ka inimene. Kas sa tunned, et said sellest raamatust kuidagi rikutud? -- Ei. Arvan aga, et sellise hulga raamatute teil on ilmunud juba 13 köidet kogutud teoseid ja lisa on tulemas kirjutamiseks on kindlasti vaja palju distsipliini ja keskendumist. -- Erilist distsipliini ei ole ollagi, mulle lihtsalt meeldib kirjutada
Iseloomulikku: püüe erakordse poole nii materjalivalikul, sõnastuses kui tegelaskujudes. Värvide julge kasutamine, loodusnähtuste sümboolika, grotesk. Tegevuspaigaks tavaliselt mõni eksootiline saar, meri või tundmatu maakoht, tegelasteks (pool)fantastilised olevused, palju üleloomulikke jõude ja juhtumisi. Õudust, kuritegusid, halastamatuid haigusi (inimesed muutuvad sinisteks kuraditeks või mustadeks kassideks, naine sünnitab põrsad, saatan muudab nunnakloostri bordelliks) Kolekole. Sümboliseerib aja õudust ja inimese abitust. Samas aga lendavad imevaibal kolm rüütlit ja otsivad oma unistuste saart Hellolit. Ei leia, aga lootus jääb. Följetone kirjutas palju just aastail 19181922. Peamiseit kirjandus, kunst, kultuur. Eriti skandaalseks kujunes Underi ja Adsoni vastu sihitud Sinises tualetis daam. 19241944: Vastu hommikut (novellikogu, 1926) Ristisõitjad (novellikogu, 1927)
annaabi.ee 
