Koolivägivalda tuleb igas koolis ette,nii Ameerika koolides kui ka Euroopa koolides.Alati on neid õpilasi, kes on teistest suuremad, julgemad, ülbemad ja tugevamad.Ja samuti on neid kes on teistest nõrgemad,koledamad,arglikumad ning nohiklikumad.Iseasi on see ,kas vägivald on füüsiline või vaimne.Mõlemad on samamoodi jubedad ja kohutavad. Kõige suurem oht koolivägivalla ohvriteks on sattuda kas uutel õpilastel, kes piisavalt kiiresti ei kohane, psüühiliselt nõrgematel õpilastel, tüsedamatel, prillidega ja teistel lihtsalt erinevatel kaasõppijatel. Koolivägivalla alla kuulub mõnitamine, norimine, asjade ära võtmine ning
ning me isegi ei kahtlusta, et nemad on ebanormaalsed. Kas tõesti inimesed, keda peame ebanormaalseteks on seda ja kuidas teha vahet kas inimene on normaalne või ebanormaalne? ( 39 sõna) Inimese teeb ebanormaalseks käitumine või välimus. Selle väite lükkan ümber sellega, et puue või ebatavaline käitumine ei tee inimest ebanormaalseks, vaid muudab neid eriliseks. Kas kõik inimesed, kes on kinnises asutuses või erihoolduse all, on rumalamad või koledamad kui normaalsed? Mina saan sellele küsimusele vastata eitavalt, sest loeb sisemine ilu. Oleme alati arvanud seda, et inimesed, kes istuvad kinnises asutuses, nemad kujutavad maailma natuke teisiti ette, kuid me kõik oleme siiski inimesed ja tahes tahtmata kujutame meiegi ette asju ja usume nende olemasolusse, kuid meid pole pandud kinnisesse asutusse seetõttu ei kahtlusta keegi, et ka meie võiksime olla ebanormaalsed. Nagu ütles filosoof Voltaire ,, Kui
Tahan tagasi sõjatandrile!". Järelikult ka need, kes sõjas ellu jäid, on tegelikult kaotajad, sest nende edasine elu pole enam nauditav. Igal pool kardetakse midagi või kedagi ja ei suudeta enam tavaeluga toime tulla. Sõda rikub inimesed. Peale sõda on mõlemad pooled kannatada saanud. Sõda on igate pidi laastav: nii võitjatele kui ka kaotajatele. Tapetakse süütuid inimesi, sõjad toovad kaasa vaesuse, majanduskriisid, näljahädad ja unustamatud kõige koledamad elamused, mida ei suudaks keegi ettegi kujutada. Isegi need, kes on suutnud sellest üle olla suruvad isegi mitukümmend aastat pärast koledusi oma psaraid ja emotsioone maha. Inimene on mõtlev olend. Talle on antud aju potensiaali ning mõtlemisvõime, kuid miks ei tulda selle peale, et sõda toob kaasa ainult kannatusi, hävitamisi, surmi ja mitmeid muuid hädasid. Võiks juba enne sõja kuulutamist mõelda, mis see kaasa toob, ja kuidas seda vältida
See oleks võinud olemata olla. Kuna see oli akadeemiline kontsert, siis see rikkus meeleolu ja õhkkonna ära. Rahvas oskab ise ka kava lugeda ja kontserdil ei pea hakkama lugema heliloojate elugu ja nimetama, mis on polüfooniline teos ja mitte. Peale seda tulid kolm polüfoonilist teost. T. Tallis ,,Laudate Dominum", G. De Wert ,,Vox in Rama" ja P. De Monte ,,O suovitas et dulcedo". Viimane oli taas tsello saatel. Need olid kõige koledamad lood üldse kontserdil. Kõik kolm olid sama meeleoluga, igavad, pikad teosed. Oleks siis need olnud hästi esitatud. Ainuke asi oli ära lauldud noodid, aga see pole veel muusika. Kõik algab loomulikult dirigendist ja tema taotlustest ja nõuetest. Aga ka dirigendil oli puudujääke juhatamises. Ta löögid olid kõik väga suured, samasugused. Dünaamikat polnud üldse näha juhatamises, samuti olid kõik sissetulekud ebamäärased. Loomulikult siis koor laulis ka ilma igasuguse emotsioonita
annaabi.ee 
