Järelikult ei ole me kõik iseenda saatuse sepad, sest siis oleks meil kõik vajalik olemas, kõik see, mida me tahame, oleks meie käsutuses. Aga me ei saa kõik olla Eesti presidendid, seega on asju mida me ei saa valida. Aga keegi peab olema Eesti president ja temal on see valik. Ja ühtlasi on see ka meie valik teda sellesse seisusesse kergitada. Aga seda, kas see on saatus või kokkusattumus.. me ei saa kunagi teada. Aga kokkusattumustest niipalju, et võibolla see, mida pooldame täna ning mõni teine asi, millega kahe nädala pärast ei nõustu, viivad meid samasse lõpp-punkti. See oleks tõeline kokkusattumus. Või kõik see, mida arvame olevat meie vaba valik, on juba ammu ette määratud. Ja kui me oma vabaduseihas otsustame trotsida saatust ja valime meelega viimasel hetkel teise tee, siis kes ütleb, et meie trotslik valik polnud juba kunagi ette määratud. Kuid see ei saaks olla enam kokkusattumus.
aimamine, probleemide lahendamine ning tegevus. Pragmatismi filosoofia rõhutab ideede praktilist rakendamist nende põhjal tegutsemise läbi, et ka tegelikult inimkogemuses testida, ning keskendub erinevalt idealistidest ja realistidest muutuvale universumile. Minu maailmavaadet on väga oluliselt mõjutanud David Wilcocki kirjutised, eeskätt tema teos “Sünkroonsuse võti”, mis räägib tähendusrikastest kokkusattumustest, mida ei saa seletada põhjuslikkuse abil. Raamat käsitleb kogu universumit ning on pannud aluse minu nägemusele maailmast. Usun väga paljusse, mida autor välja toob, ent kas see on ka täielik tõde? Olenemata sellest, kas pean loetut tõeks, ei pruugi see siiski seda olla. Samas ei julge ma ennast agnostikuks nimetada. Tõepoolest, mittefenomenide kohta selguse saamine näib võimatuna, ent ma ei tahaks uskuda, et see seda üdini on. Kas maailmas leidub neid, kes
annaabi.ee 
