Maa-aluse koja katus oli maapinnaga tasa või ulatus veidi maapinnast kõrgemale ning oli põdrasamblaga kaetud. Tunti ka suuremaid n-ö asulaid, kus keskse ,,koridori" pikkus võis ulatuda 30 meetrini ja seinad olid kividega tugevdatud. Koridorist kahele poole olid vastamisi kaevatud väiksemad ruumid. Mõnes maa-aluses kojas elati kuni 17. sajandi lõpuni. Maapealsetest ehitistest olid kõige lihtsamad vastamisi maasse pistetud ja pealt kokkupainutatud kase- või pajuokstest varjualused (miegar), mille peale laotati riidest kate. Madala varjualuse alla pugesid jahi- ja kalamehed sääserohkel ajal või saju korral. Lihtsalt sai valmistada ka hagudest koja, mis püstitati kolmnurksele alale, kust talvel tuli kõigepealt lumi ära kühveldada. Kokku pandi kolm harulise otsaga teivast. Nende vahele asetati talvel kasehagusid, suvel saju kaitseks lehtedega oksi. Okstega kaeti ka maapind koja sees
Paleekompleksi vertikaalseks dominandiks oli paleetempel, mis nagu teisedki Mesopotaamia templid paiknes tsikuraadil. Palee kompleksi pääses läbi massiivse kaarvärava, mille kahel pool seisid tiivulised härjad. palee ruumid olid võlvlagedega, nende seinad olid kaetud reljeefidega, millel kujutati lahinguid, õukonnaelu, loomi ja taimi. Mesopotaamia alade vanimad elamud olid tõenäoliselt roogonnid, mille katuslagi moodustus kõrkjate kokkupainutatud latvadest. Niisugused ehitised olid tihendatud saviga. Edasi hakati ehitama tambitud savist roogkatusega onne. Toortellise leiutamine ( üsna pea aga ka telliste põletamine ) võimaldas teha kapitaalsemaid ehitisi, sellega seoses jõuti üsna varsti ka võlvi ja kaare juurde. Kuna Mesopotaamia aladel oli väga vähe puud ja kivi, sundis see otsima võimalusi katuse ehitamiseks. Eeskujuks oli roogonnide võlvina kummuv lagi, seda
annaabi.ee 
