lubjakivi, puitu, punutud matte. Templid ja ühiskondlikud hooned ehitati puust, liivakivist, alates 6. sajandist sai templite ja ühiskondlike hoonete põhiliseks ehitusmaterjaliks marmor. Sambad tehti algul monoliitsetena (puust, liivakivist), marmorsambad valmistati aga eraldi seibidest. Kuni paigaldamiseni olid kannelüürid raiutud ainult samba ülemisele ja alumisele seibile, tervikuna raiuti need välja alles pärast terve samba kokkumonteerimist. Seinte suured kiviplokid paigaldati ilma sideaineta, neid seoti omavahel metallklambritega. Roomlased alustasid tavalistest toorsavitellistest ehitistega, ladusid nad alguses oma seinad kuivalt, ilma mördita, kasutades kandedetailide tarbeks kõva lubjakivi. Alates 1. saj. pKr. sai valdavaks põletatud tellis, mis valmistati erikujulisena vastavalt kasutamisele ( eraldi seinte, katuse, sammaste jne. jaoks), nende ladumisel kasutati liiv- lubimörti. Viimase laialdane
alates 6. sajandist sai templite ja ühiskondlike põhiliseks ehitusmaterjaliks marmor. Sambad tehti algul monoliitsetena (puust, liivakivist), marmorsambad valmistati aga eraldi seibidest, mille liitmiseks raiuti lamepindade tsentrisse pesa, millesse asetati seatinamuhv, sellesse omakorda tõrvatud puupunn. Kuni paigaldamiseni olid kannelüürid raiutud ainult samba ülemisele ja alumisele seibile, tervikuna raiuti need välja alles pärast terve samba kokkumonteerimist. Seinte suured kiviplokid paigaldati ilma mördita, neid seoti omavahel metallklambrite ja kobadega. Teadaolevalt kasutati seinaplokkide ja arhitraavtalade paigaldamiseks mitmesuguseid tõstemasinaid (tõstepukk, masttõstuk, tallatav kraana). Kreeka varasema ajajärgu linnadest olid vähesed planeeritud süsteemikindlalt. Hilisem täisnurkne planeering on tihedalt seotud linnaehitusmeistri Mileetose Hippodamose
annaabi.ee 
