Neid nimetati unionistideks või lojalistideks. Põhja-Iirimaa 6 krahvkonda said Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendatud Kuningriigi koosseisus omavalitsuse, kus võim läks täielikult protestantide kätte. Selline Iirimaa lõhestatus pidi olema vaid ajutine, 1921.a. leping nägi ette tuleviku Iirimaad ühtsena. 1922. a. suvel puhkes aga Iirimaal kodusõda. Lahingud lepingu pooldajate ja vastaste vahel olid kohati ägedamadki kui iirlaste ja inglaste vahel. Võitsid kokkuleplased, võitis demokraatia. 1922.-1937. a. kandis Iirimaa ametlikult nimetust Iiri Vaba Riik, kus riigipeaks oli Inglise kuningas ja riigil olid dominiooni õigused. Iiri valitsusi juhtisid esialgu Sinn Feinist eraldunud Inglise-Iiri kokkuleppe toetajad, kes nimetasid oma partei ümber Fine Gaeliks (Ühinenud Iirimaa). 1920. aastate keskpaiku lõi Sinn Feinist lahku ka E. De Valera, kes rajas uue partei - Fianna Fail (Saatuse Sõdurid). 1932. a. võitis viimane parlamendivalimised ja De
Peaaegu kõik talud hävisid, kontsentratsioonilaagrites oli 210 000 naist ja last, kellest suri ligikaudu 26 000 haigustesse ja nälga. 31. mail 1902. a sõlmiti Vereenigingi rahuleping, mille kohaselt kaotasid buuri riigid oma sõltumatuse ning vastutasuks saadi sisepoliitiline ja kultuuriline autonoomia. Tegu on ka ainsa sõjaga, kus võitja maksis kaotajale kontributsiooni. Buuride seas tekkis kaks peamist poliitilist suunda: kokkuleplased ja rahvuslased. Esimesed on valmis inglastega konsensusele jõudma ning nendega koostööd tegema. Nende seas olid ka kuulsad kindralid Louis Botha ja Jan C. Smuts – nad soovisid ühist föderatsiooni Briti impeeriumi koosseisus. Rahvuslaste eesotsas oli James Herzog (1866-1942) ning nende peamiseks ideeks oli, et buurid peavad ennast võimalikult palju isoleerima ja säilitama rahvuslikku puhtust, kaitstes enda kultuuri ja keelt. Lõpuks võitsid föderatsiooni
annaabi.ee 
