Ja praegu on noorkuu. Hani: Aita mind siit puurist välja. Sind võivad pargi valvurid kinni võtta, aga mind ei pane keegi tähele. ( Laseb hane välja. See hakkab kulpi puhastama. Tulevad kokad kisades.) Peakokk: Hani! Hani on kadunud. Võtke kääbus kinni. Siduge ta kinni! Jakob: Palun ärge tehke seda. Ma räägin teile kogu tõe. Tuleb tüdruk lillega: Võta see õis ja ütle: Nõidus kao ja olgu ma see, kes varem. Kokapoiss: Võtke talt see imelill ära. Jakob: Kes mind puutub, kohe soolasambaks muutub. (Kokad jäävad magama.) Tüdruk: Küll nad ärkavad varsti üles. Nad nuusutasid seda lille väga vähe. Muinasjutuvestja saadab nad nõia juurde oravaid päästma. Nõid: Kes jättis ukse lahti? Kas sina, Niki? Või sina, Naki? Niki: Ise unustasite, perenaine. Nõid: Mina ei unusta kunagi. Viimast korda küsin! Naki: Halastage, halastage!
"Tere-tere, kena leedi!" kostus äkki kaldalt. Juliette haitis sinna ehmunud pilgu, kuid nähes koka poega oma sõpradega rahunes taas. "Teddy!" hõikas ta vastu ja lehvitas käegagi. Noormees paistis üsna jahmunud, samal ajal kui ta kaaslased naerma puhkesid. Lõpuks, raevust täitsa punane poiss tormas vette ja haaras Juliettel juustest. "Ah või "Teddy" kohe? Kelleks sa ennast pead, va lit..." Tüdruk ei jõudnud piuksatatagi, kui juba oli ta oma päästja käte vahel ja kokapoiss nägupidi kaldamudas. "Käed eemale, Tedric!" sõnas kare hääl. Juliette tõstis silmad ja nägi, et kõneleja on keegi noor mees, kes oli küll riides kui hulkur, kuid kergus, millega ta tüdruku veest oli tõstnud, kõneles võimsast jõus ta musklites. Poistekamp aitas oma kaaslase veest välja ja tundmatut sajatades kompisid nad aegamisi minema. Juliettel hakkas külm ja ta hakkas lõdisema. Mehel ei jäänud see kahe silma vahele ja sõnagi lausumata kõndis ta, neid kätel, piki
Ja kui meie kaks eesti meest selle asja oma kätte võtame, siis peab ta minema. Aga täna lähete veel üles magama, täna veel..." IX. Viimaks ometi pääses Indrek peale mitmekordset tagasikutsumist, küll lävelt, küll isegi poolelt trepilt, sest ikka tuli direktoril midagi tähtsat meelde, mida pidi kohe ütlema. Nõnda sai Indrekust täieõigusliku õpilase asemel midagi ebamäärast, mis oli nagu õpilane, aga samal ajal ka teener, jooksupoiss, kokapoiss, uksehoidja. Ülalt Siberist asus ta alla suurde tuppa ühes oma puukastiga, mille paigutas eesriide taha seina äärde. Kopfschneider pidi temale ruumi andma ja jäädavalt lahkuma. Kas ta seda Indrekule süüks pani, seda ei saanud see kunagi teada, aga nagu Kopfschneider oli kord aidanud tema kasti sisse kanda, nõnda aitas tema nüüd Kopfschneideri oma voorimehele viia. Sinnasamasse asus ka Kopfschneider ise ja, nagu Indrekule paistis, väga kurva südamega, peaaegu pisarad silmas
annaabi.ee 
