Koerad olid abiks jahil ja valvasid küla metsloomade ootamatute kallaletungide eest. Muistse aja mehed käisid jahil ja kalal ning põhiline toit oligi liha ja kala. Kuid vahel pidid nad väga pikka aega nälga tundma, sest algeliste jahiriitadega oli väga raske suuri metsloomi tabada. Sel ajal, kui mehed jahiretkel olid, muretsesid naised toidulisa, korjates söödavaid juur ja taimi, marju ja seeni ning pähkleid. Korilus oli tegevus mis andis mingisuguse kõhutäie. Naised tegelesid ka kojutoodud jahisaagiga. Puhastasid ja kuivatasid nahkasid. Loomade sooli kasutati õmblemiseks ja luid nõelteks, noole- ja odaotsteks. ,,Külmkapina" kasutati maasse kaevatud auku millesse kuhjati jäätükke ja kaeti pealt mätastega. Ainsaks magusaks asjaks muistsete inimeste jaoks oli mesilaste mesi. Tööriistad oli valmistatud kivist ja luust, samuti tugevast puust. Inimesed ei suutnud muistsel ajal üksinda toime tulla, seepärast elasid nad hulgakesi koos.
niinelkäimine talurahvale tähtsaks toiminguks. Niint kiskumas, nagu seda toimingut nimetati, käidi tavaliselt kevadel või kevadsuvel, enne jaanipäeva. Siis tuli koor tüve küljest hõlpsasti lahti. Vahel käidi niinel ka talvel. Siis oli inimestel rohkem vaba aega. Talvel koore kättesaamiseks tehti metsas üles lõke ja kuumutati maharaiutud pärnatüvesid leekides. Nii haudus koor tüve küljest lahti. Niint võeti vaid noorematelt, kuni 40-aastastelt puudelt. Kojutoodud kooreribadelt võeti niint tarviduse järgi. Selleks pisteti koorepalakad kõigepealt nädalaks - paariks vette likku. Seejärel sai sitke ja õhukese alumise koorekihi ehk niine muust koorest eraldada. Niin loputati limast puhtaks ja pandi tahenema. Siis oli punumismaterjal valmis. Pärna koort kasutati vanarahva poolt ka ravimina maksa-, neeru-, sapi- ja mõnede teiste sisehaiguste puhul. Kolmandaks oluliseks puuks, mille koort varem ohtralt kasutati, oli peale kase ja pärna paju
annaabi.ee 
