Väiksed lapsed ei saa aru, mida nad täpselt teevad. Teoses tõmbas 5-aastane Dina uudishimust katla mehhanismist, mis kallutas potti ettepoole. Õnnetuses sai surma tema ema. Juba kogu see karjumine jättis lapse hinge tugeva jälje. Lisaks kõigele pidas tema isa teda süüdlaseks ning karistas teda omal moel. Lensman ei talunud enam lapse nuttu ning seetõttu hoidis lapsest eemale. Hiljem saatis ta lapse kasuperre, et tüdruk seal õpiks ja oleks oma temast eemal. Peagi pärast tüdruku kojunaasmist pani isa ta mehele. See kõik muutis Dina iseloomu ja käitumist negatiivses suunas. „„Ma ei saa öelda, et isa olemasolu oleks minu üleskasvatamisel vajalikuks tingimuseks olnud.““ („Dina raamat“ lk 269) Dina ütles nii oma isale, kuna ta kasvas üles ilma isata. Ometi sai kord temast täiskasvanud inimene, ta ei jäänud igaveseks lapseks. Elu muutis kunagisest metsikust tüdrukust/noorest naisest kindlate põhimõtetega inimese. Aja jooksul hakkas ta huvituma äri-
ootasin, et saabuks õhtu. Sestsaadik, kui nägin su gasellisilmi, ei ole ma saanud muud mõelda." Järgnevalt on ühe neiu kirjeldus Olavist, keda ta põgusalt tunneb:"See on ausa ja heatahtliku näoga, küllap seda võib usaldada." Järjekordne näide teose kergemeelsetest naistest. Antud jutus on veidi sügavam kirjeldus Olavi valitud kaasal Küllikkil. Temal on tähtsam roll täita, kui mõnel teisel kujutletud naiskõrvaltegejail. Olavi otsustas pärast kojunaasmist Küllikkiga taas ühendust võtta, lootes, et naine veel vaba ja vallaline on ning Olavit endale kaasaks soovib võtta. Neli aastat olid nad üksteist tundnud ning Küllikki sõnade järgi oli naine teda kõik need aastad ootanud. "Ja mõrsja oli õnnelik - kuidas muidu, nii mitme aasta ustava ootuse järele! Sest igaüks teadis, et ta oli oodanud, igaüks tundis lugu kummalistest kosjadest, koselaskumisest ja punasest laulust lahe rannal." Küllikki tegelaskuju on mõneti ka imetlusväärne
annaabi.ee 
