Jeruusalemma algkoguduse liikmed põgenevad sõja puhkedes Pellasesse, tänapäeva Makedooniasse. Juudi sõda mõjutas kristluse kujunemist otsustavalt, usund eemaldus paljudest judaistlikest kommetest ning kasvas omaette religiooniks. Algkristlust iseloomustab usk peatselt saabuvasse apokalüpsisesse, mille abil Jumal ja Jeesus maa peale paradiisliku korra rajavad. Kristliku koguduse kolm peamist märksõna olid kerygma (kuulutus), koinonia (osadus) ja diakoonia (teenimine). Tegeldi hoolekandega, mis selgitab ka kristluse tõusvat populaarsust ühiskonna vaesemate kihtide seas. Kogukonda (ekklesia) arvati ristimise kaudu, mida viidi läbi juba siis veega, kuid riitus polnud veel täpselt välja kujunenud. Ristimine toimus ülestõusmispäevale eelneval ööl, enne seda paastuti ning hoiduti ka seksist. Aeti välja ka deemone ja tunnistati usku, rituaal toimus varjatult kardinate taga. Pärast ristimist
mis suurendab konflikti suurkirikuga. Selle konfliktiga tegeldi Halkedoni kontsiilil 451. aastal. 5. saj algul hakkas olukord kontrolli alt väljuma – mungad olid fanaatilised, liialdasid askeesiga, lõhuti paganlikke templeid jne. Neile oli omane ka see, et oma arvamuse läbisurumist nõuti märatsedes ja jõuga. See muutus ka üha populaarsemaks. Anahoreetide arv oli tõusuteel. Tekib vajaduse uue organiseeritud vagadusliikumise järgi. Koinobiitlus. Koinonia – kui kloosterliku ühiselu vorm. Eksisteerib teistega veel sajandeid samal ajal. Rajajaks Pachomios (292-346), kes rajas esimese konobiitliku kloostri. Levis kiiresti üle kogu kristliku maailma. Pachomios sündis aga paganana, sõjaväelase taustaga. Puutus kristlastega sõjaväes kokku, nood jätsid hea mulje. Koinobiitlikus mudelis on nõuete osa veelgi enam arenenud. Klooster kui sõjaväelaager, palju füüsilise töö tegemist.
annaabi.ee 
