,,Ma neidu armastasin, ei kostnud ta ei, ei jaa vist polnudki tal kosta vist vaikis lootuseta. Ma isamaad armastasin. Ja see ei kostnud ka. Vist polnudki tal kosta, vist vaikis lootuseta. Isamaaga seoses on mõlemad kirjanikud toonud sisse tugevaid tundeid kodumaa vastu õnnetu ja haigettekitava armastuse näol. ,,Sinuga olen lainetel lõhkuvail, / ... / sinuta hommik , kel pole koidukiirt, / sinuta öö, kel polegi piirt, / ... / Sinuta pisar olen, mida valu pole toond, / sinuta loom olen, mida keegi pole loond. / Isamaa! / Sinuga olen õnnetu ma, / õnnetum ilma sinuta!" Luuletaja väidab endas olevat tugevalt vastandlikke tundeid, mis mõlemad rõhuvad neid ridu kirja panema. Ülesehituselt on need nagu ütlus: ,,Naised- nendega koos ei saa elada, ilma nendeta ka ei saa." Luuletaja ei ole otseselt välja toonud, mis on pannud teda pettuma kodumaas, kuigi see on läbiv teema
seda ma ei ütlegi ka. Ma olen nõnda terve, et rahvas kõik minu ees, kes nõnda vigane, haige enda vigu näeb minu sees. Sinuga ja sinuta Sinuga olen lainetel lõhkuvail, sinuga janunev palm ma kõrbemail, laev, vaene, heitleb hukkavais laintes, palm, vaene, norutab liiva sees; olen hoone, raputud maru väel, 5 olen lille, muljutud tormi käel. Sinuta hommik, kel pole koidukiirt, sinuta öö, kel polegi piirt, sinuta kevade olen, pole üht lillekest, sinuta puu, kellel ainustki lehekest; taevas siis olen, kel ei ainustki tähekest. Sinuta olen ma udune ilm, nägemata silm. Sinuta olen ma uneta öö, sinuta töö ei olegi töö. Sinuta pisar olen, mida valu pole toond, sinuta loom olen, mida keegi pole loond. Isamaa! Sinuga olen õnnetu ma, õnnetum ilma sinuta!
Siis tõsis sale, kurvameelne türuk «huvitavalt» kahvatu näga, mis tuleb arstirohtudest ja halvast seedimisest, ja luges ette «poeemi». Kahest salmist piisab. 131 «Missouri neiu hüvastijätt Alabamaga. Alabama, ela hästi! Kuis armas mull' sa! Ent siiski nüüd pean ma sust lahkuma! Kurb, jah, kurb on sust mõeldes mu süda, mu hing ja mälestustulvas mul paisub rind! Olen rännanud läbi su metsad ja maad, olen lugend ja uidand Tallapoosa ra'al, olen kuulanud Talassee'd kohamas eel ja koidukiirt oodanud Coosa jõe veel. Ei häbene igatsust südame sees, ei punasta sellest, et silmad mul vees; kust lahkun, ei ole ju võõras see pind, ei võõraste järele õhka mu rind. Ma leidsin siit kodu, mul oli siin hea, su mägesid, orge ei näe ma niipea; ja mulda on maetud mu süda, mu tete1, Alabama, kui leiad end maha must jäet!» Neid peaitkuulajaid oli vähe, kes teadsid, mis «tete» tähendab, kuid poeem oli sellegipärast väga rahuldav.
annaabi.ee 
