Õpetajad, kellega ma koos töötasin, olid staazikad pensionärid. Üks nendest suhtus oma töösse väga kohusetundlikult ja teise õpetaja suhtumine oma töösse oli kergemeelne ja vastutustundetu. See vastutustundetu õpetaja oli loomult hea suhtleja ja oskas juhatajaga manipuleerida. Veel võiks mainida, et ta oli väga silmakirjalik inimene. Igal hommikul kogunes puhketuppa kindel seltskond niiöelda hommikukohvi nautima, kuhu kuulus ka minu rühma õpetaja. Ja vahel kestis see kohvitamine päris pikalt. Samal ajal pidin mina lapsi vastu võtma, kes tulid kella üheksaks lasteaeda. Päris mitmel korral soovisid lapsevanemad õpetajaga rääkida ja lihtsalt midagi küsida, kuid õpetajat polnud tol momendil rühmas. Mina, kui õpetaja abi, ei olnud päris kompetentne igale küsimusele vastama. Palusin lapsevanemal natukene oodata ja läksin kasvatajat kutsuma. Mõnikord sai ta lausa pahaseks, et teda selle ,,tähtsa" tegevuse juures segati. Juhtus ka nii, et
..“) Tim O’Brien kirjeldab tüüpilist stseeni, kus õpetaja tuleb tülika õpilasega jagelnult järel õpetajate tuppa end kofeiiniga turgutama ning jagab vapralt (ja professionaalselt) oma heitlusi „lootuses, • Pakkuda põhjapanevat moraalset toetust – kasvõi läbi hulga põgusate kollegiaalsete et järgneb mõistmine või hea nõu. Vastus, mis vahel antakse, võrdub kiire löögiga allapoole suhtlusmomentide koolipäeva jooksul (ühine kohvitamine, murekoorma kergendamine, vööd. „Minuga on ta normaalne...“ Tim jätkab (silma pilgutades?) soovitusega et me peaksime nõu küsimine tunnitegevuse suhtes või keerulise õpilase järelkohtumise korraldamine...) „selle moraalihävitava fraasi ainsuse ja mitmuse vormi oma koolides keelama“ (1998: 90). • Süstida töötajatesse jõudu läbi sedasorti meeskonnatöö, mis edendab töötajate vahel
annaabi.ee 
