asepresidendiga, kes kõigest hoolimata pidi K., kui arvestatava jõuga, suhteid parandama hakkama*) Sama päeva õhtul läks K. Brüstneri juurde vabandama, kes oli nii hilisest jutuajamisest pisut ehmunud. Nende juttu kuuli pealt majaomaniku sugulane, kes magas kõrvaltoas. K. oli valmis preili au eest seisma ja ütles viimasele, et ta teeb kõik heaks. Ta rääkis talle ka seda, et oli arreteeritud. Rohkem ta preiliga kokku ei juhtunud, sest naine samahästi kui vältis teda. Kohturuum (esimene ülekuulamine) Josef otsustab lõpuks siiski kohtusse kohale ilmuda, peale seda, kui talle töö juurde helistatakse. Panga asedirektor oli K. Enda juurde sööm kutsunud, aga K. Pidi kutsest loobuma. Pärast saadud kõnet jäi K. Telefoni juurde seisma, samal ajal, kui panga ad. Rääkis, ja selleks, et endale vabandust leida, ütles K., et talle unustati täpsustada kellaaega. Asedirektor pakkus talle lahkesti, et K. võib neile tagasi helistada, aga K. loobus sellest ning
Josefile öeldi, et uurimine toimub järgmisel pühapäeval. Ta sattus hämmingusse, kui ta nägi, et kohtuks on korterelamu vaesunud naabruses. Kuna tal polnud täpset aadressi, siis pidi ta hakkama õiget ruumi selles korterelamus otsima. Talle tuli vastu üks pesunaine, kes viis ta kohtusaali. Peale enese tutvustamist protesteeris ta enda kohtlemise üle ning mõistis hukka kohust ja selle ametnikke. Kui ta oli oma kõne lõpetanud, märkas ta, et kohturuum oli täitunud ametnikega. Talle öeldi, et ta oli oma käitumisega tõsiselt kahjustanud oma kohtuprotsessi. Josef keeldus istungist osa võtmisest ning lahkus kohtusaalist. Siiski otsustas ta järgmisel nädalal kohtusse tagasi minna. Seekord ei olnud kohtu töös. Pesunaine näitas talle kohtusaali. Õigusteaduse õpilane viis pesunaise ära. Tuli kohtusekretär, kes pakkus Josefile ekskursiooni kohturuumidesse. Unarusse jäetud ruumides nägi Josef veel teisigi süüdistatavaid
annaabi.ee 
