Kui lennuk surmasõlme teeb , siis millegi tõttu mõjub ülal ja all vaid normaalkoormus 1g ja mujal inertsjõudude ja raskusjõudude summa. Mida raskem on lennuk , seda suuremat kiirust ta horisontaallennuks vajab . Mida suuremat kohtumisnurka me kasutame , seda väiksemat kiirust on meil vaja. Tiiva pindala suurenedes saab ka kiirusi vähendada . Õhutiheduse vähenedes on lendamiseks suuremaid kiirusi vaja. Mida väiksema kiirusega lendame seda suurema kohtumisnurgaga tuleb horisontaallennul lennata. Kui me suudame vältida kallakuid , ei kaldu lennuk kursist kõrvale. Tagatiibu võib vaid teatud kiiruste juures kasutada , liiga suure kiiruse juures tuleb kiirust vähendada et tagatiibu kasutada. Tõusu lennul on tõstejõud väiksem raskusest. Tõusureziimil mida suurem on tõusunurk , seda väiksemat tõstejõudu , kuid suuremat tõmmet vajame . Mida suurema nurgaga tõuseme , seda väiksema kiirust samal kohtumisnurgal vajame .
Enamik tänapäeva reaktiivlennukitest on turbopropeller- või turboventilaatormootoritega. Sõjalennukitel, mille mootorite kütusesäästlikkust ei peeta väga tähtsaks, on ka kahekontuursed järelpõlemis-forsaasikambriga reaktiivmootorid. Jõuallikata lennukid on purilennukid ja laugurid. FAI vabaklassi purilennuk Nimbus 4. Tiiva plaanvaates jagunevad lennukid sirge tiivaga, noolja tiivaga, muudetava tiiva noolsusega, deltatiivaga ja muudetava tiiva kohtumisnurgaga lennukiteks. Kandevkonstruktsiooni (lennuki plaaneri) ehitusmaterjali järgi jaotuvad lennukid puit-, metall-, komposiit- ja segakonstruktsiooniga lennukiteks. Metall- lennukid valmistatakse peamiselt kergmetallide alumiiniumi ja titaani sulamitest. Komposiitlennuk on valmistatud polümeervaikudega immutatud klaas-, süsinik-, kevlar- või muudest kiududest. Esimese lennuvõimelise lennuki ehitasid vennad Wrightid 1903. Orville (vasakul) ja Wilbur (paremal) 1876. aastal.