Säilitades NS-s kirikuvara vastu suunatud süütegude normid, hoidis tsaariaegne seadusandja vanaaegset koosseisulist süsteemi jätkuvalt käigus. UNS uudsus ning idee uuendada riigi karistusõiguslikku ja -poliitilist süsteemi jäi realiseerimata. 19. detsembril 1909*52 esitati Tallinna Ringkonnakohtule prokuröri määrus, mille alusel oli prokura- tuur alustanud kuriteo menetlemist NS artikli 226 alusel. NS artikkel 226 koosnes kolmest lõikest, kuid kohtumaterjalidest ei selgu konkreetset lõiget, mida menetluse alustamiseks kasutati. Üldiselt võib aga välja tuua, et NS artikkel 226 nägi ette karistuse kiriku raha või mittepühitsetud, aga usuriitusteks vajalike asjade varguse eest.*53 Kohtumaterjalidest selgub, et tegemist oli kirikukella vargusega surnuaiast. Kohus leidis, et prokuratuur oli kuriteo valesti kvalifitseerinud ja kriminaalkohtupidamise seadustiku*54 („Устав
mõisnikud kasut maad mõisate harimiseks hakati 13 saj eelistama juba palgatööjõudu. Maanäljas tp on palju motiveeritumad kui pärisorjad, kes teorendi kohustuse korras tööd teevad. Üha enam mindi üle raharendile ( villaanid seda eriti ei eelistanud, pidid oma kaupa turustama-> omaette kohustus, raharent tihti ka kõrgem). 14 saj taandus UK-s ka mõisamajandus. 15 sajandi lõpus mõisamajandeid praktiliselt inglismaal üldse ei olnud. UK tp vabanesid ka õiguslikult seeläbi, et on kohtumaterjalidest teada villaanide vabakskuulutamisi, villaanidelt võeti tasu, et tp vabanesid. Samas päris eitada ei saa ka seda, et musta surma järel osad tp põgenesid vabadele rendikohtadele, nende järeltulijad vabad. Grundherrschafti termin abstrakse terminina on 18 saj lõpu 19 saj ajalookirjutuse termin, mis peab silmas maavaldaja härruslikke õigusi. Ajalooline konstruktsioon, e k seda mõistet keeruline edasi anda, pm põhihärruse mõiste e k, siiski eelistatav kasut
annaabi.ee 
