ülevaade. Kolmas eesti keele alane uurimusteos ilmus 1976. Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten sisaldab ülevaadet eesti rahvaloomingust: seal on vanasõnu, võrdlusi, needusi, hüüdnimesid; perekonnaelu tutvustust: pulmade jt pidustuste kombestiku kirjeldused ning sellal lauldavad laulud, igapäevaelu tutvustust jm. Wiedemann oli ka eesti kirjakeele kohendaja. Ta on revideerinud piiblitõlget ja Jakob Hurdaga fikseerinud eestikeelset kohtualast sõnavara. Wiedemann on uurinud ka kreevenite keelt, mida peeti liivi keele murdeks. 1871 ilmus kreevenite kohta monograafia. Kokkuvõte Paul Ariste koostatud raamat Ferdinand Johann Wiedemannist on inspireeriv igale tulevasele keeleteadlasele. Wiedemann võttis ette üha uuri keelalaseid töid, isegi väga vana mehena, aastal 1881 korrigeeris ta veel Hurda koostatud Läänemeremaade kohtuseaduste eestikeelset tõlget ning 1886, aasta enne surma, valiti ta keelekomisjoni
kehtestatakse 1845. aastal. Linnad kui seisusliku autonoomia subjektid 18. sajandil Terve rida ülevaateteoseid teema kohta. Raimo Pullat. 18. sajandi alguses oli seitse linna Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Valga, Kuressaare ja Haapsalu. Mainitud seitse linna on saanud varasematel aegadel oma kõrgematelt võimukandjatelt privileege, mis tagasid linna jurisdiktisiooni teataval territooriumil. Sel territooriumil üks või teine linn rakendab administratiivset, kohtualast ja majanduslikku võimu. Sisuliselt tähendas seda, et 17.-18. sajandil on tegemist seisusliku autonoomia, mille eesotsas on raed ja kaude ka gildid. Nendel on oma majanduslik tegevus, mis enamasti piirdub kaubanduse ja käsitööga. Teise grupi moodustavad linnad, millel kunagi on olnud autonoomia, nüüd, 18. sajandiks on nad taandunud linnalisteks keskusteks (linnadeks enamasti ei nimetata): Viljandi, Rakvere, Paide ja Lihula. Erinevatel aegadel, erinevate võimukandjate poolt
annaabi.ee 
